„Platon“ ei olnud Platoni sünninimi, vaid hoopis hüüdnimi. See nimi tuleb kreekakeelsest sõnast πλατύς (platýs), mis tähendab lai, sest Platon oli laia rinnaga maadleja. Ta olevat isegi võistelnud Isthmose mängudel (vähem kuulsad Olümpiamängud). Nagu tõeline läbipõlenud reaalikas, hoidis ta nii sporti kui ka tarkust au sees.
Platoni kuulus koopaallegooria räägib vangidest, kes on terve elu olnud koopas, selg avause poole. Nad näevad ainult kiviseina ja seal olevaid varje. Ühel vangil õnnestub põgeneda ja ta näeb välismaailma, aga oma endiste seltsiliste juurde naastes nad ei usu ta lugusid värvidest ja päikesest. Vabastamata vangid keelduvad koopast väljumast.
Filosoofi tagamõtte väljaselgitamisele on kulutatud palju tinti, aga mina teeks selle füüsiliselt võimeka sportlaste sõnadest hoopis teistsuguse, lihtsama järelduse – mitte keegi pole kunagi võikamalt käskinud programmeerimisklassi õpilastel minna õue muru puudutama.
Platoniga samal ajal elas ka Diogenes, kes puudutas väga palju muru. Ta elas tünnis, urineeris tänavatele ja käskis Aleksander Suurel päikese eest ära tulla, et ta saaks päevitada. Tema filosoofia oli vahest füüsilisem kui Platoni, nagu näitaks käis ta päevasel ajal lambiga ringi ja ütles kõigile, et ta otsib (päris) meest.
Diogenes olevat kunagi öelnud, et „Rikka mehe majas pole mitte kuhugi sülitada peale tema näo“. Mina ütleks, et iva tal on – rikaste majade põrandad ja seinad on puhastatud läikimiseni, aga näohooldusrutiine polnud Vana-Kreekas veel leiutatud! Õlisel näol ila ju ei näe.
Muide, Diogenes oli ka antiikaegne furry ja tema fursona oli koer. Tema käitumist võrreldi tihti koera omaga ja ta ütles ise: „Ma sitsin nendele, kes mulle toitu annavad, klähvin nendele, kes ei anna, ja löön oma hambad lurjustesse.“ Isegi sõna “küünik” on koertega seotud (see tuleb sõnast κυνικός (kynikos), “koeralaadne”), aga see võib tulla hoopis küünikute õppimispaigast Kynosargese akadeemiast.
Platon ja Diogenes ei saanud omavahel läbi. Diogenes ei nõustunud Platoni interpretatsioonidega ja käis tema loenguid häirimas, tuues sinna toitu ja jutustades õpilastega.
Platon olevat kord ette võtnud kategoriseerida kõik elusolendid. Inimest kirjeldas ta kui „sulgedetta kahejalgset“. Seda kuuldes olevat Diogenes leidnud kana, kitkunud selle paljaks, jooksnud Platoni klassi sisse ja hüüdnud: „Vaadake! Platoni mees!“ Peale seda intsidenti lisas Platon oma definitsioonile ette “lamedate küüntega”.
Platon ei uskunud demokraatiasse. See on arusaadav – demokraatia tappis ta õpetaja Sokratese. Ta pakkus välja, et riiki peaksid juhtima filosoofid, nagu tema ise. Tõepoolest! Minagi usun, et just mina ja minusugused peaksid riiki valitsema. (Palun astu tagasi, Alan Karis, mul on see käpas.)
Tänapäeval võib iga piinlik seik sattuda sotsiaalmeediasse, kust seda on seejärel keeruline eemaldada. Aga ka Vana-Kreekas ei olnud rahvamassi ees tehtud apsakas andestatav, mida näitab näitleja Hēgélokhose lugu.
Ta mängis Orestest näidendis „Orestes“ ja pidi ütlema „Ma näen vaikset merd peale tormi“ – γαλήν' ὁρῶ, galḗn' horô. Ta ütles hoopis „Ma näen nirki peale tormi“ – γαλῆν ὁρῶ, galên horô. (Need e-d on erinevad.) Inimesed tegid selle üle veel aastaid nalja ja Hēgélokhos ei näidelnud enam kunagi.
Lõbusaid lugusid pole ainult vaimse, vaid ka füüsilise töö tegijatelt: kord olevat elanud mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister Theogenes, kellest tehti suur skulptuur. Üks mees hoidis vimma Theogenese vastu ja käis kuju piitsutamas, mille peale kuju talle otsa kukkus. Mees suri ja skulptuur mõisteti kohtus mõrvas süüdi. Ma ükskord nägin säutsuris midagi sarnast, kus üks kasutaja vaidles botiga ja kaotas.
Ma saan nendest lugudest järeldada ainult üht – inimkonda tuleb armastada, sest kes muu kõike seda oskaks teha?