Mida ja kus õpid?

Erki: Madalmaades Leideni ülikoolis andmeteadust ja tehisintellekti.

Loona: Tartus hambaarstiks.

Epp: Eesti Lennuakadeemias piloodiks.


Miks otsustasid just selle aine kasuks?

Erki: Gümnaasiumi alguses teadsin, et tahan edasi tegeleda arvutiteadustega. Aine jäi silma oma mitmekülgsusega, sest saan õppida matemaatika ja programmeerimise kõrvalt ka psühholoogiat ja lingvistikat. Andmeteadlased on ka tööturul väga hinnas. 😎

Loona: Mind on alati meditsiin huvitanud, kuid leidsin, et stomatoloogia on ehk vähem morbiidsem/süngem eriala, kui arstiteadus. Stomatoloogia juures meeldib mulle see, et praktiline osa hakkab varakult ning ei teki tunnet, et õpin asju, mis pole mu erialaga seotud. Praegu on veel 90% ainetest arstidega samad, seega saan õppida koos lennukaaslastega kontrolltöödeks.

Epp: Pisike lennundushuvi on mul juba väiksest saadik küljes, aga kui ma kuulsin Lennuakadeemiast ja õhusõiduki juhtimise erialast, siis teadsin hetkega, et sinna on minek! Eestis saab käputäis noori tasuta piloodiks õppida ja see on tegelikult ikka ainulaadne võimalus.


Millised teadmised/kogemused reaalkoolist on sind eriala valikul enim mõjutanud?

Erki: Mulle meeldis väga õpetaja Hanna-Britt Sootsi valikaine andmeteadus, mis oli justkui sissejuhatus minu erialale. Lisaks tundsin ennast kindlana matemaatikas tänu õpetaja Kaasiku raskele tööle (Kõiki neid ülesandeid, mille kohta õp. Kaasik ütles “Ei tule töösse”, saab siin rõõmsasti lahendama hakata.)

Erki Elbrecht vil!137 / Allikas: Erakogu

Loona: Kindlasti meditsiinisuund, milles ma õppisin ning Covidi-pandeemia poolt tekitatud tühimik jättiski uudishimu sisse, et milline see arstielu siiski on.

Epp: Kogu Reaali kogemus üldiselt õpetas mulle seda, et kõik on saavutatav – hea tulemus füüsika arvestusel või matemaatika riigieksamil, arvestuste nädalal 8h magamine, kogu gümnaasiumile jõulupeo korraldamine, sissepääs soovitud ülikooli. Mõne asja saavutamiseks peab väga palju vaeva nägema, aga see tulemus ON käegakatsutav.


Kuidas nägi välja sinu ülikooli kandideerimise protsess?

Erki: Kandideerimine oli üllatavalt lihtne. Registreerisin end riiklikus ülikoolidesse kandideerimise portaalis ning seejärel laadisin oma tunnistuse ja CV ülikooli lehele üles. Lisaks pidin internetis vaatama paari eelsalvestatud loengut ning tegema nende põhjal paar testi. Suuremaks probleemiks osutus hoopis elupinna leidmine.

Loona: Mulle sattus õnn olla katsejänes Tartu Ülikoolile – esimest korda oli sisseastumiskatsetel vaja teha füüsika-keemia eksam ning akadeemiline test. Ütlen ausalt, et olin terve 12. klass sellepärast stressis. Alguses läks kõik väga valesti ja pisaraid sai valatud, kuid lõppude lõpuks olin vastuvõetute seas üks esimesi. Soovituseks võin öelda, et võimalusel ära vali kunagi esimest eksami/katseaega, sest see maksab hiljem kätte. Ja õnnesärgis sündimine tuleb ka kasuks.

Epp: Oeh… See oli pikk ja käänuline. Esmalt tuli täita 3 sõgedalt mahukat Formsi, mis kõik hindasid psühholoogilist sobivust. Nende põhjal valiti osa kirjalikele testidele. Tehti kokku 10 erinevat testi, kus tuli aja peale nuputada ja arvutada. Peale teste selgus uus pingerida, mille alusel sai vestlustele. Sealt said 13 parimat tervisekontrolli ja neist 7 võeti vastu


Millised on suurimad erinevused võrreldes gümnaasiumiga?

Erki: Kui põhikoolist gümnaasiumisse minnes kasvas isiklik vastutus, siis gümnaasiumist ülikooli minnes enam keegi ei hoia su kätt. Päris raske on pidevalt kõige toimuvaga kursis olla. Igatsen gümnaasiumi ühtsustunnet: loengus, kus on 400 inimest, on palju raskem leida uusi sõpru.

Loona: Uue keskkonnaga kohanemine on olnud päris lihtne, sest suure osa lennuga puutume endiselt iga päev kokku. Tartu puhul on parim see, et kõik on jõle lähedal – hommikused bussiga loksumised on minu jaoks minevik. Suurimad erinevused on kindlasti see, et enam ei anta tasuta süüa lõunal ning kõike peab kodus ise tegema. Samuti on segane see, et loengud toimuvad mööda linna laiali ning info on laiali valgunud.

Loona Pruli vil!137 / Allikas: Erakogu

Epp: Mul on tunne, et kohanen päris kiiresti, kuigi ülikool erineb gümnaasiumist päris korralikult. Harjumatult palju on vaba aega, keegi ei pane enam koduseid töid eKooli. Samas tundub kõik palju vähem akadeemilisem, kui oli Reaalis – oma tunniplaani saad suuremal või vähemal määral ise kokku panna. Moodle testidest ning külmadest klassiruumidest ei pea puudust tundma ja tore moment on alati ka see, kui kõrgema matemaatika õppejõud viskab andmed tahvlile ja liigub järgmise ülesande juurde.


Hirme/ootusi tuleva aasta osas?

Erki: Tänu heale ettevalmistusele ma eksameid ega loenguid ei karda. Kõige hirmsam on siin majutusega, mis mul on vaid üheks aastaks. Kindlasti ootan erialaainete tunde ja rohkem grupitöid, sest siiamaani olen ainult matemaatikat õppinud.

Loona: Suurim hirm on kindlasti õppimisega toimetulek, sest materjali on palju ning gümnaasiumiga võrreldes on kõik palju raskem.

Epp: Ma kindlasti ei karda midagi. Olen põnevil, et saan õppida tundma valdkonda, mis mind huvitab ja olen lihtsalt täiega bring it on mentaliteediga.


Kui saaksid veel üheks aastaks gümnaasiumisse tagasi minna, kas sa teeksid seda?

Erki: Ei.

Loona: Läheksin tagasi tasuta koolilõuna ning Potsa tantsude pärast. Kultuuripäevikut teist korda ei teeks, kuid Kella tundi läheksin vabakuulajana küll.

Epp: Reaal puges mulle küll väga südamesse, igatsen juba kõike selle juures, aga cheesy’le küsimusele cheesy vastus – elus tuleb ikkagi ainult edasi liikuda.

Epp Maria Pugal vil!137 / Allikas: Erakogu

Mida soovitaksid praegustele abiturientidele?

Erki: Hinnake oma klassi ühtsust, meie kooli ägedaid üritusi ja toetavaid õpetajaid. Ära vali oma ülikooli eriala selle järgi, mis kõige rohkem raha sisse toob. Gümnaasiumiõpingutel aitas mind väga raamatukokku õppima minek, sest kodus ma olin liiga laisk. Kui tuled Madalmaadesse õppima, siis hakka varakult majutust otsima ning kirjuta mulle ;).

Loona: Sööge koolilõunat… Tantsige, nautige, lõbutsege ja noh… õppige ka muidugi

Epp: Viimane aasta läheb liiga kiiresti, nautige seda ja olge kohal.