Kristjan Suuder

Eesti haridussüsteem on üks riigi suurimaid uhkuse allikaid – Eesti õpilased on head testikirjutajad, käivad kohusetundlikult ülikoolis ja räägivad ühiskondlikes aruteludes kaasa.

Kontrolltööd on stressirohked, uurimistöö on stressirohke ja mõnel hommikul on isegi ärkamine stressirohke. Gümnasisti elu on alaliselt pingeline – pingeburdoonile pakuvad vaheldust soovimatud üleelamised eksamite ja testide näol.

Kui Berliini müüri langemisega kuulutati naiivselt ja ennatlikult igavest rahu ning demokraatia võidukäiku üle ilma, siis kolmkümmend aastat hiljem on kätte jõudnud uus ajajärk, kus üha suuremat rolli maailma afääride kujundamisel mängivad räigelt inimõigusi rikkuvad diktatuurid.

Vananemine on arenenud maailma peatamatu saatus, mis halastamatult riikide rahvastikupüramiide rahvastikuruutudeks voolib. Ühiskond pole varem selle salakavala kriisiga kokku puutunud – kui Saksamaal esimest korda pensionit maksma hakati, oli oodatav eluiga 40 aastat.