veri
ta kastis sellesse trafareti
ja printis lehele verised sõnad
öösel iga karjatus kõlab
ja iga värv mustana näib
sellest tekkisid vonklevad nired
tema ümber- ta ei vaadand
sellest settisid loigud, tõrvmustad
tema ümber- ja siis kukk kires
päikesevalgus, ja karmauhti
need loigud olid järsuslt punased
luuleline hõng kadus valatud verel
kahetsustunde visiit
– KR
vonkleval teekonnal koos lõviverd me valand
lugematul kordadel sult abi olen palund
me teekond tsüklitena trafarette rajas
me käigumustrid liival luhtumas on ajas
karmauhti – haavalehed su turjal võbisevad
hingepaelad tuultevoogudes veel vabisevad
ning kui ülespaisatud tolm on settind
läbi aastate sus esmakordselt olen pettund
– anonüümne
tulen eluga tagasi sellelt veidralt visiidilt
trafareti hambust vaevu end lahti rebinud
prefrontaalkorteksis settimas ähmane häbi
ja ilusa unenäo kaotusvalu
ent ometi, ometi
on õnn, et trollibussi laisalt vonklev kontaktliin
veel karmauhti alla kukkunud pole
– efemeraat
kunstnik
hallid silmad piilusid prillide pealt
ta pillas pintsli alla sealt
kus enne oli olnud käsi
vigu otsimast ei väsi
ainult seletaa peab,
miks trafaretti veab
tumesinine värv settib,
vajub masendavalt pimedusse
langeb sisutult loputusvee sügavusse -
tema vonklema ei saanudki
kuid arsti äkiline visiit ajab meeled sassi
karmauhti ajab maalingule tassi
nüüd on pildist saanud sisu
kunstnik ainult juukseid kisub
– Mats Mustamäelt