Kuigi Reaalkoolist ei läinud Vabadussõja rindele kaugeltki kõige rohkem õpilasi, see au kuulub Gustav Adolfi Gümnaasiumile, püstitati õppursõdurite monument just siia, Reaalkooli ette (ehk tänu Anton Õunapuu teenetele?), kus temast sai lahutamatu osa realistide identiteedist. Poisist kujunes sümbol, mis hakkas defineerima sümbolitest ja traditsioonidest pakatavat kooli. Reaalkooli tutvustades ei saa temast ei üle ega ümber. Ta on andnud nime ajalehele, mida sa praegu loed. Poisi ees antakse iga september kätte meie koolimütsid ja tähistatakse Vabariigi ning Tartu rahu aastapäevi. Karüatiidide kaugusesse vaatava pilgu all, taeva poole tõstetud käega, tähendab ta igaühe jaoks midagi erinevat, kuid minu jaoks tulevikku vaatamist ja pingutust.
Aga ta pole ainult Reaali Poiss, vaid põlvitab siin, et meenutada kõigile möödakäijatele ohverdust ideaalide eest, parema tuleviku ja iseseisva Eesti nimel, mille need meievanused poisid vere hinnaga välja võitlesid. Meil ei olnud veel oma riiki, mis oleks suutnud eestlasi suurel hulgal mobiliseerida – need poisid, kes vabatahtlikult rindele läksid, riskisid oma eluga, et meie saaks üles ehitada oma tulevikku.
Sõda jätab jäädava haava inimesse, puudutades kõiki: rindel surevatest sõpradest, koju jäänud emadest, surnuks pommitatud lasteni. Aasta tagasi mõeldamatuna tundunud täiemahuline sõda iseseisva demokraatliku riigi vastu, tuletab taas meelde, et vabadusel on oma hind. Nii nagu ka need õpilased ja õpetajad, kes rindel kaotasid oma elu, ei oleks vabadussõda suudetud võita ilma meie liitlasteta, peame ka meie jäädavalt toetama väiksemat tema õigusel enesemääratlemisele ja vabadusele.
Nagu maailm meile näitab, pole vabadus enesestmõistetav. Oma vabaduse eest võideldakse nii Ukrainas, Valgevenes, Hongkongis kui ka Iraanis. Vabadus avaldada oma mõtteid ja hurjutada oma juhte – kasvõi kritiseerida koolide eestikeelsele õppele viimist, Narva tanki ja teiste okupatsiooni mälestiste teisaldamist – eristab meid riigist, kus vägivallale ning sõjale vastu olemine lõppeb üheotsapiletiga vangikongis. Väärtustame oma vabadust.
Слава Україні!
Героям слава!
Sten Martin Kabrits 138A