Terve aktuse aja oli kõigil närv sees ja nii mõnelgi kaaslasel viskas märki oodates pulsi lakke. Osad märgid läksid rinda väga visalt ja oli näha, et olümpiaadivõitjad on saanud kummardusi palju harjutada, kuid lõpuks särasid abituuriumilt ja õpetajatelt vastu uhiuued lõpumärgid.
Kogu selle närveerimise kõrvalt jõudsin veel mõelda, et juba hakkabki see kõik lõppema ja alles see oli, kui me kooli tulime. Kaks aastat on kõik õpetajad meile öelnud, et gümnaasium läheb mööda linnutiivul, ning iga kord on mu esimene reaktsioon olnud „jajah“, aga sel aastal olen aru saanud, et see tõesti on nii, ja iga aktuse või üritusega jõuab see üha enam kohale. Piinlik tunnistada, aga õpetajate ja direktori kõnesid kuulates poetan peaaegu alati mõne pisara. Kuid pikalt töinata polnud aega, sest täitsin sel aastal peoperenaise rolli ja gümnaasium oli vaja koos peremehega õhtusele peole kutsuda.
Õhtul kooli tulles valitses päevase õhkkonna asemel põnevus, kuulda oli naeru ja jutuvada ning neidude kontsaklõbinat. Kõigil abiturientidel märgid uhkelt rinnas, võis pidu alata. Rõõm oli näha, et kohal olid paljud õpetajad ja meie suure vaevaga laialijagatud kutsed läksid asja ette. Esimesed julged liikusid tantsupõrandale, kus õhtu jooksul vaba ruumi jalga keerutada nappis. Tuletati meelde rumbaruut ja tšatša-sammud või õõtsuti kaaslasega lihtsalt muusika rütmis kaasa.
Loomulikult ei puudunud peolt õpetaja Piret Otsa seltskonnatantsud – mis pidu see ilma nendeta üldse oleks? Sterni polka ajal talluti paljud varbad lapikuks ja isiklikult kaotasin tantsuhoos oma kingakontsa, kuid meeleolu oli sellegipoolest endiselt laes. Õhtune eeskava ei piirdunud ainult seltskonnatantsudega, vaid väga tantsulembese lennuna tuli meie poolt esitusele kaks erilist etteastet. Esmalt esines Patrik koos paarilisega, kes kütsid rahva üles väga vinge võistlustantsu-show’ga, ja seejärel b-klassi rahvatantsu koosseis.
Üsna pea karjus kogu gümnaasium täiest kõrist kaasa „Tifferit“ ja „Nädalalõppu“ ning tehti kõige lahedamaid tantsuusse ja -ringe. Osade jaoks oli aga pidu ja pillerkaar kohe-kohe lõppemas, sest kell lähenes üheksale ja oli aeg kümnendikud ja üheteistkümnendikud välja laulda. Uskuge, pole olemas laulu, mis jääks rohkem kummitama kui see viisijupp. Nüüd oli aeg märgid välja lunastada, kuid selle rituaali detailid jäägu esialgu saladuseks.
Anette Merivee 138B