Kuid samaaegselt tuleb pea paradoksaalselt tunnistada, et eestlased ei olnud pandeemiaaastatel kuigi altid end vaktsineerima ja imporditud pseudoteaduslikud liikumised on siingi leidnud elujõulise toetajaskonna. Meie haridussüsteemil on strateegilised puudujäägid, kuid need ei puuduta ebapiisavaid viroloogialoenguid, vaid midagi hoopis sügavamat – grupiidentiteeti.
Enamikes demokraatlikes riikides, sh Eestis, on poliitikute jaoks keskmise valija moodi olemine tegelikult äärmiselt mittesoositav. Seda seetõttu, et riiki juhtiv seltskond kuulub valdavalt antud ühiskonna eliiti, kuhu võib jõuda nii haridus- ja tööalaste pingutuste (vaja läheb ka pisut õnne) kui sünniloterii ehk perekondliku mõjuvõimu kaudu. Määrava rolli saavutamine demokraatlikus riigis on keskmise sissetulekuga inimesele keeruline ja sellest vähem teenivale üpriski võimatu. Mõlemat eelmainitud gruppi (võitlejaid ja rikkusesse sündijaid) iseloomustab teatav tahe end ülejäänutest eristada. Poliitdünastiasse sündinu jaoks on elitaarne kultuur ainuõige seetõttu, et see on ainus, mida tal on olnud võimalik kogeda ja heaks kiita; uustulnuka jaoks tähendaks aga „eliitkultuuri“ salgamine kõigi oma varasemate pingutuste maha kandmist.
Igasugusesse gruppi kuulumine eeldab grupiväliste kommete taunimist (tihtipeale ongi lihtsam mõnda ühiskondlikku üksust defineerida selle järgi, mis ta ei ole). Seetõttu peamegi enesestmõistetavaks, et poliitikud ei vannu oma kõnesid pidades või ei söö oma kallist praadi ketšupiga (sellele „reeglile“ vilistades võitis Donald Trump paljude lõunaosariiklaste südamed). Taoline erinevuste rõhutamine on selle grupi jaoks alati olnud oluline – polegi siis imestada, et meie mõistes „teine Eesti” valitsevat eliiti ei usalda või omaks ei pea. Võimukandjad töötavad ju teadlikult või mitte teadlikult pidevalt selle nimel, et neist võimalikult palju eristuda.
Meritokraatia ehk andekate valitsus on termin, mis kirjeldab poolikult meie poliitilist süsteemi ja üsna täielikult meie haridussüsteemi. Kool kui institutsioon soosib küll tõttöelda vaid teatud andeid, kuid teeb seda siiski väga struktureeritult ja kõikehõlmavalt: ülim väärtuse määraja on hinne ehk vilumuse kraad. Nii võib juhtuda, et mõni, kes ühel või teisel põhjusel (neid võib olla mitu) kehvema hinnangu saab, jääb koolisüsteemis algusest peale viimasele esimesele redelipulgale. Taoline karistus ei ole tegelikult ühekordne, kuigi halva hinde saamine tundub olevat üsnagi lõplik. Inimesele, kes esimesest klassist saati saab halbu hindeid, saadetakse pärast esimest selge sõnum: tema sellesse süsteemi ei kuulu. Kas või alateadlikult on see midagi valusat ja eemaletõukavat, mis omakorda mõjutab isiku edasisi pingutusi – miks teha koostööd kooliga, kui see teda niikuinii omaks ei pea? Tekib klassikaline nõiaring, millest välja pääsemine on raske: halb hinne viib madala motiveerituseni, too aga omakorda halva hindeni. Enamasti tähendab see õpilase jaoks kaitsemehhanismina välise ükskõiksusloori loomist.
Inimesele ei meeldi olla keskkonnas, mis teda ei hinda või teda hoopis madalamaks peab. Kui inimest aga sundida sellises olukorras viibima, on asja loomulik produkt vastumeelsus. Vastumeelsus kipub levima kõige vastu, mis algse sihtmärgi ehk haridussüsteemiga seotud on, näiteks võidakse põlata kontsertmuusikat või pikki raamatuid. Edukust inimese formatiivsete aastate raames määrab täna kõige enam sünnipärane võime lahendada matemaatikaülesandeid ja kirjutada kirjandeid. Tõenäoliselt on see Eestis olulisem kui sugu või varaline taust – võib diskuteerida, kas selline parema halvemast eristamise vorm on õigustatum kui eelmised mainitud või mitte. Olenemata eetiliseset alusest tähendab see, et haridussüsteem toodab vabriku kombel neid, keda ta omaks ei võta ja kes seetõttu kõike haridusega seotut põlastama õpivad. Nende inimeste jaoks pole kool miski, mille üle uhkust tunda: see pole nende jaoks tähendust omav grupp.
Grupitud inimesed otsivad meeleheitlikult gruppi: see on sisuliselt ellujäämisinstinkt. Enamasti saab selleks grupiks keskkond, mis ütleb neile kindlasõnaliselt, et nemadki on midagi väärt. Mõnikord võib selleks olla Facebooki leht, mõnikord partei. Muide, parempopulistid on üsna agarad selliste inimeste üksildust oma kasuks tööle panema. Seevastu defineerivad muud erakonnad end sageli vastupidiselt, olles n-ö „edukate“ grupid. Paljude riikide peamised poliitilised leerid hakkavadki sedamoodi tasapisi välja kujunema.
Meie arvamusi kujundavad grupid täpselt samamoodi – enamike eliitkoolide õpilaste jaoks on aga esimeseks, tähtsaimaks ja parimaks grupiks see, mida pakub kool. Kuigi koolid väärtustavad enamasti ratsionaalsust, ei ole nemadki immuunsed grupimõtlemisele omaste, omamoodi aksiomaatiliste mõttekäikude vastu. Näiteks peame me romaanis “Läänerindel muutuseta” koolipoisse sõtta minema innustanud kooliõpetajaid moraalselt laostunuteks, kuid hindame kõrgelt Reaali õppursõdureid – võimalik, et mõne tõlgenduse kohaselt siin vastuolu ei leidugi, kuid tegu on hea näitega näilisest põhimõtete konfliktist, mis tänu grupimõtlemisele olemata jääb. Usun, et taoliseid hoiakud on igaühes meis küllaga; kõiki oma tõekspidamisi ei saa ega tohikski üksipulgi analüüsida, kuid tuleb mõista, miks mõned näiliselt mõistlikud inimesed kohati justkui ebaloogilisi arvamusi omavad. Olete nad sellisel juhul tabanud kaitsmast grupi, mitte ilmtingimata nende endi mõtet.
Haridussüsteemist võõrandumisele on seega kaks külge, millest üldhariduse parandamine kummalegi otseselt ei vasta – mitte, et tegu ei oleks samuti millegi ihaldusväärsega. Kuid Eesti võks Pisa-tabelite tipus veeta veel aastakümneid, nägemata kliimaeitajate ridade olulist hõrenemist. Mitte enne, kui riik pole loonud tugevaid kogukondi peale haridussüsteemi ega astunud võitlusesse rongist mahajäänute identiteetide vormimise nimel. Liberaalsete demokraatiate esindajad peavad mõistma: ka koolipoisihindeid saanu heakskiidu nimel tasub tegutseda.