Silme ette kerkib pilt vanakreeka pidusöögist ja aruteludest teaduse ning teadmiste üle. Vanakreeklasi ja -roomlasi peeti haritud rahvaks, kuid tegelikult harituse tase oli umbes samavõrra kõrge kui kaasav sealne demokraatia. Pealtnäha oli kõik justkui idüll, kuid kontakt tollase eliidiga on meie vaatevälja kitsendanud. Kuidas olid lood naiste ja vaestega? Ajaloolistel põhjustel ongi inimkonna saavutus moraalisüsteem, mille aluseks on jõuda kõikide inimeste harituseni. Ühiskondlik eliit on kaotatud. Kuid kas see on üldse reaalsus tänapäeva haridussüsteemis?
Tegelikkuses on meie haridussüsteem ajaloolise hierarhia tõttu vägagi killustunud. Valitsev on konkurents koolide vahel ning rahva tungiv soov kuuluda kindlatesse haridusasutustesse. Ülejäänud jäävad tagaplaanile. Muidugi on haridussüsteemi hierarhiast tuleneval konkurentsil omad kasud, näiteks kõrgemad ootused akadeemilistes saavutustes ning sellest tulenevalt paremad tulemused. Kuid kas need on tegelikult kasud? Kui lähtuda väärtussüsteemist, kus rõhk on edukusel, siis väljenduvad konkurentsi ja hierarhia kasulik mõju edetabelites. See oleks siis õigustus meie süsteemile – PISA testide andmetel oleme kõrge haridustasemega riik. Samas valmistavad kõrgemad ootused sageli meelehärmi ning raskendavad elu. Kuid see on elu püramiidi tipus. Mis toimub tagaplaanil? Seisuslikud süsteemid on ajalooliselt halbade tagajärgedega.
Vaatame võrdluseks Soome haridussüsteemi. Milles seisneb selle põhierinevus võrreldes Eesti omaga? Soomes puudub otseses mõttes koolidevaheline hierarhia. Koolidesse ei ole sisseastumiskatseid, ei esimesse ega 10. klassi. Õpilaste jaoks tähendab see vähem survet lühikese ajaperioodi peale, mis muidu esineks enne sisseastumiskatseid. Mõistagi on siiski mingi printsiip, mille põhjal õpilasi vastu võetakse. Esimesi klasse koostatakse puhtalt piirkonnapõhiselt – sama piirkonna lapsed samasse kooli. Gümnaasiumi vastuvõtmine põhineb põhikooli 9. klassi kõikide hinnete aritmeetilisel keskmisel ja suulisel vestlusel nagu ka Eestis. Kusjuures esimesega määratakse erinevate gümnaasiumite tase, miinimum nõutud hinne sisseastumiseks.
Mis on Soome süsteemi kasud? Koolide vahel ei ole vahetut konkurentsi ega hierarhiat ning süsteem toimib võrdlemisi pingevabalt. Koolid hoiavad aega kokku mitte korraldades arvukaid katseid ning nende hindamist. Ühtlasi läheb põhikooliõpilaste rõhk õppimisel hinnete stabiilsuse hoidmisele üheksa aasta vältel. Motivatsiooniks õpilastele on ka 2021. aasta augustis Soomes pikendatud koolikohustus (kuni 18. eluaastani), mis võimaldab paindlikkust näiteks just eksamite osas.
Tuleme nüüd tagasi siiski selle juurde, mida tähendab haritus ning kuidas kajastub see läbi haridussüsteemi. Klassiruumis tekkis arutelu selle üle, kas õppimine peab olema huvitav. Õpetaja väljendas seisukohta, mille põhjal õppimine on töö ning see ei peagi enamasti huvitav olema. Mul tekkis kirglik soov sellele vastu vaielda. Õpilase vaatepunktist on lihtne soovida huvitavust, kuid reaalsuses on seda muidugi keeruline teostada. Kerkib ka küsimus, kelle kohustus on teha töö huvitavaks ning loomulikult võib kahtluse alla seada huvitavuse enda, mis on otse loomulikult individuaalne.
Astume veel sammu tagasi. Mida tähendab kohustus ja töö haridussüsteemis? Kas see tõesti on midagi üüratult piinarikast ja vältimisväärset? Kindlasti peitub selles oma väärtus – kohustus teeb vabaks. Paljud sõnastavad koolitöö kasulikkust mitte teadmiste omandamise vaid õppima õppimisega. Faktid ja üksikasjad, millega vaeva nähakse ei omagi pikas perspektiivist tähtsust. Rõhk selles protsessis ongi vaeva nägemisel ning kuidas seda teha. Kohustuslik haridustee on justkui ettevalmistus millekski tulevikus, mis on sama olemusega kui koolitöö. Mingis mõttes sobib selline süstemaatilisus inimloomusele hästi. Meie käitumine on mustriline ning otsime pidevalt elust seaduspärasusi. Kahtlemata peitub selline inimlikkus ka klassikalises haridussüsteemis, kus teadmiste sisu võib kohati arusaamatu olla, kuid meetod nende õppimiseks on vägagi traditsiooniline.
Traditsioon annab kindlustunde, kuid see ka kitsendab meie mõtlemisava. Kas asjad tõesti peavad nii olema? Vastus on ei – need ei pea. Küll aga esineb siin teine inimloomuse alustala: harjumus. Haridussüsteemi põhimõtted ning nendest tulenev metoodika on lihtsalt midagi harjumuspärast ning harva kahtluse alla seatavat. Muidugi on pinnapealsed arutelud eri töömahtude üle, näiteks kas perioodis peaks olema mitu kontrolltööd või üks arvestus. Tegelikult need küsimused ei oma nii suurt tähtsust, kui olukorrast kaugemale astuda ning vaadelda olukorda läbi pika perspektiivi.
Lotta Mii Hasa 139A