Teadsime, et sügisel võõrustame nädal aega Eestis austerlasi ning 2023. aasta kevadel saame loodetavasti neile Austriasse külla minna. Sügise saabudes hakkas kõik aga reaalsuseks saama – saime paika ajakava, saime enda tulevastelt austria sõpradelt tutvustusvideod ning ootasime neid pikisilmi. Austerlasi majutasime enda klassi peredes, seega osa meist said endale nädalaks vahetusõe või -venna.
25. septembril ootasime kõik kannatlikult lennujaamas. Austerlaste viimane lend hilines veidi, seega saime ärevuse-põnevuse segus mõnusalt marineerida. Lõpuks astusid meie austerlased saabuvate lendude väravast välja – ja veel kuidas! Nimelt oli osal neist seljas traditsioonilised rahvariided: tüdrukutel dirndl’id (kleidid) ning poistel nahkpüksid. Sellist saabumist ei osanud meist keegi oodata!
Meie Erasmus+ projekti teema ning pealkiri oli ,,Mental Health and Resilience” ning sellele oli ka nädalane programm üles ehitatud. Ent kuna nädal on lühike aeg, olime samuti kokku pannud kõikehõlmava ning tiheda kultuuriprogrammi, et külalised saaksid Eestist viimast võtta. Kõik külastatavad kohati olid seotud projekti teemaga.
Esmaspäeval alustasime psühholoog Olle Selliovi vaimse tervise teemalise loenguga, mis juhatas nädala sisse nagu valatult. Teisipäeval käisid austerlased Eesti Vabaõhumuuseumis, mis eesmasest mida-me-seal-keskaegsete-taludega-metsas-teeme skeptilisusest hoolimata osutus toredaks elamuseks. Tolle päeva meeldejäävaim fakt oli, et Eestis elavad karud. Pool seltskonda oli seega mures, et peavad nädala jooksul karuga silmitsi seisma, paremaks ei teinud olukorda ka uudis Tartus uitavast karust, keda austerlastele agaralt tutvustasime.
Kolmapäeval oli kavas räätsamatk Kõnnu-Suursoos. Eelnevalt olime austerlastele põhjalikult selgitanud, mis soo täpsemalt on, seega ei olnud nad täielikus teadmatuses. Samuti tuli välja, et neile on jäänud mulje, et soos käimine on Eestis justkui rahvussport. Ega see iseenesest vale ei ole… Samuti oli mu ema otsustanud minu juures ööbivatele austria tüdrukutele rääkida, kuidas ta kord kolmeks tunniks rappa ära eksis. Kuigi see ei olnud kuigi julgustav, olid kõik austerlased ning paar vaprat meie klassist räätsad all rabas. Keset tihedat nädalat oli tegu justkui minipuhkusega nii meile kui ka austerlastele. Matk algas aga ehmatusega, kui austria õpetaja Dave vajus poole reieni mülkasse. Hetkeks hirmus, hiljem palju nalja pakkunud seik ei heidutanud õnneks kedagi ning jätkasime matkaga, Dave veidi turbasemana kui teised. Soos said austerlased Eesti loodusest põhjaliku elamuse – joodi rabalaukast, korjati jõhvikaid, nähti hundijälgi ning paar julgemat ujusid isegi rabajärves. Soo nõuab ohvreid, aga seekord ei olnud selleks keegi meist!
Pärast teravaid elamusi rabas jätkus nädal rahulikumalt. Neljapäeval alustasime päeva Vabamu muuseumis. Muuseumi ees oodates uurisid austria õpetajad, et kas Eestis ka protestid toimuvad. Avades neile parempoolsete protestilembust, kõndis nagu tellitult meist mööda Ruuben Kaalep. Vahel illustreerib elu end ise! Selle peale oskas õpetaja Dave lisada vaid seda, et parempoolsed jobud näevad vist kõikjal Euroopas samasugused välja – kerged tänavapildis tuvastada. Obskuurne kogemus, kuid ega nädal Eestis ilma EKRE-ga kokkupuuteta päris õige vist ei olekski… Päeva lõpetasime kooli sünnipäeva tähistades.
Reedel sai gümnaasium kuulata õpetaja David Duncani (varem mainitud Dave) loengut teemal „Stress prevention“. Enne tulevat arvestuste nädalat panime kõik midagi kasulikku kõrva taha. Õhtu lõpetasime nagu tõeline mammutlasteiarühm: nimelt käisime Viimsi SPAs torudest alla laskmas ja saunas.
Laupäeva hommik oli ilus – ärgates ning kööki minnes olid minu juures elavad austria tüdrukud mulle pannkooke teinud! Kuid üks oluline osa Eesti kultuurist oli selleks hetkeks veel kogemata. Tähelepanelik lugeja võib olla segaduses, kuna nähtud oli nii raba, saun kui ka hulk muid atraktsioone, isegi T1 vaateratas. Puuduvaks elemendiks olid Potsa tantsud! Seega kogunesime õhutks koolimajja, kus austerlased olid ette valmistanud esitlused oma kultuuri kohta ning meie tõime maitsmiseks erinevat eesti toitu. Kuigi alguses tundus ringmängude-tantsude tegemine kummaline, olid austerlased peagi Piret Otsa tantsudest vägagi haaratud.
Pühapäeval austerlasi lennujaama saates kriipis hinge magusvalus tunne. Nädalaga olime saanud klassitäie uusi sõpru ning just siis, kui jutt tõesti jooskma hakkas, oli neil aega tagasi koju lennata. Aga ega head asjad olegi lõputud. Kevad võiks kiiresti tulla ning juba varsti-varsti saame ise Austriasse külla minna!
Sehr gut!