PROLOOG

Loeng, seminar, loeng, seminar. Nüüdseks juba jahtunud tass kohvi ja kaks sigaretti. Miitingud, kalendrid, tühi sõda bürokraatiaga. Töö (kui on?). Kaaslane (kui on?). Komandanditund koidab, viirus poob ja laseb, aga noorel inimesel on siiralt savi. Pitsi sisse ei sülita. Oo silmad, oo ilusad silmad! Kõrvus taob ikka veel techno. Magada. Magada ja mõelda!

Iga roju ühiskonnas on oma hetke toode, tudeng ka. Eks igaüks on omamoodi, aga kahte tunneme isiklikult. Ennist köitis neid kultuur, köidab nüüdki. Nad võisid olla enne veits mases, nüüd on nad kindlasti veits mases (teised põhjused) ja raudpolt pole nad ainsad. Sajandi tuul pillub tudengeid laiali nagu prügiämbris tuulav kajakas. Armutult sinna ja tänna. Me maandusime, veendusime ja maandusime, veendusime uuesti. Mis meist sai? Mis meist saab? Et problématique’i lahendada, uurime järgnevat karikatuuri, kes on maha viksitud nii meie, tema, kui ehk ka sinu pealt.

Gümnaasium on kui lõngakera. See algab ja see lõpeb. Tudeng astub elu labürinti, katkenud ots pihus. Ja keegi ei ütle ja kõik ütlevad talle: „Mõistata ise, kus on õige rada ja kuidas mitte kuristikku kukkuda. Mõistata ise, kellega koos ekselda ja milliselt oksalt apelsine koksata. Mõistata ise, kuidas isa nii hästi omletti tegi ja kuhu kirjutada ümbrikule aadress.“ Valuline ohe: miks keegi ei mõista? Kes tahab saada miljonäriks?! Kes ei taha saada miljonäriks? Mõistata ise. Palun, mõistata siis ise, miks üldse midagi teha. Ja kui sest väheks jääb, siis üritagu mõista, miks üldse jätkata. Teisiti ei taha! Ei taha, sest keegi pole üksi.

DIALOOG

Räägi-räägi, kellega sa timmid? Ahh, et ugri mehe alateadvust kummitab igavesti slaavi naissugu? Sa väidad mulle, et Aleksander Nevski, kahekümneselt, tõrjus rootslased Vadja viiendiku kandis tagasi? No kõva mees, ega muud ei oska kosta. Öine vahtkond ja puha. Se’n see In the room the women come and go, talking of Michaelangelo. Ei? Davai, hommikul helistame jälle.

Sõbrad, olgugi et aineliselt kaugel, on tõeluses lähedal. Kui Lennart Meri all on perepilt tehtud, tõuseb tudeng pardakaardi lehvides lendu. Surin sõrmedes, naba kohalt õõnes. Jälle läheb teise maailma: seal elavad teistsugused kommunistid, teistsugused rassistid, teistsugused muidumehed. Ent öiste reflektsioonide tulemusena taipab, et sõbrad pole maha jäänud. Ühed zoomer’id kõik.

Reaalirahva diasporaa leiab üksteist ikka,

kui mitte kodumaal ega netis, siis aitab fliksbuss. Saadakse vaksalis kokku, tehakse sotid selgeks ja mõned õlled hiljem ujutakse üheskoos öistel uulitsatel. Paras pleenum palava sajandi kulturnikele, kes alles õpivad tunnistama, millistest ahelatest on iha vabaneda, tajumata oma aja ja koha üürikest ilu. Üürike ühine viiv jääb ette lühikeseks ning suuremaks pildiks nii taipu ei jagu.

Peagi lehvib ent uus pardakaart ja Meri küürutab vanaviisi. Kodus on süda soojas, kuigi karvad seljal turritavad pakasest. Õnnistagu jumal vanaema tehtud jõulukõrvitsat. Siin on ees ka tartlaste pesa, kuid tudeng vaatab ringi ja keegi on puudu. Meenub Rummo paslik küsimus: kes jäi teivasjaama maha? Kõik on ju olemas? Ja keda pole, nendeni veel jõuab. Ehk magan korra koduski. Kaheldes poeb tudengivolask vanadele sõpradele kaissu ja kaalub, kas tunnistada või eitada ilmaelu vaevu. Ah, mis tolku on ikka tuska teha. „Tellime parem ühed Sillamäe Vasksed.“

Järgnevalt kogunevad noored aforismikirjanikud Rüütli tänava funktsioonidele sooja urgu, erinedes vähe rotikuningas kõngevatest närilistest. Jah, see on küll nende kümnend, aga marmortrepil istuvad vanakesed – Kivirähk, Rooste ja ridamisi tundmatuid tolguseid – ning hingavad kuklasse. Nemadki oma aja aforismikirjanikud. Kas kõik kõngevad kord sellistena? Tudeng ja ta sõbrad on õnneks sõjakad: „Meie rõhk on värske!“ Nad on kõigeks valmis: tulgu pealegi dekadentlikud dekaadid, mingu käiku trumbikaardid. Kõik on hasardis võitma.

Kõlab muessini kutse. Keegi liigikaaslane loeb jälle manifesti. Tudengid tajuvad, et neil on küsimused ja vastutus vastuseid leida, nii et ajagu end püsti ja tegutsegu. Vaevu jõuab vaevadest mööda, kui oma suppi ära ei sööda. Neile on antud kõik. Ja see kõik kohustab tegutsema (asja iva: päriselt pole mingit kohustust). Pihta hakata on hõlpsam, kui esialgu paistab. Kas keegi takistab dekadentliku, eksperimenteeriva, aju- ja ootustevaba artikli läkitamist koduse koolilehe juubelinumbrile? Milleks kiratseda, kui võib riskida katsega midagi teha. Murekohana võib õnnestudes tagajärgedega järjel püsimine loomisaktist un peu raskem olla.

Tudengile meenub siinkohal  kangelanna, Marju Lepajõe vahendatud kreeka rahvatarkus: ainus, mis sümpoosionil ei tohi lõppeda, on vein. Vältima peab kuivadel konverentsidel konutamist ja veel enam nende korraldamist. Irrigatsioonist sünnib inspiratsioon.

MANIFEST

Eesti ühiskond, esiotsas kultuurmaastikuga, ootab noorsoo turgutavat panust nagu põuane pampa sadu.

Meie maailmavaade on kindel, meie sõnum lihtne: haarake kastekann!

Söandage kaitsta hulle ideid: maailm hindab Belgiat Maeterlincki pärast. Söandage hullusi teostada: lõpetada sooline eraldus Nanterre’i ülikooli ühiselamus! Söandage hulluks minna: võtke ette vangikongi-maraton Schlüsselburgi kasematis. Söandage hulle armastada: keetke Underile kohvi. Söandage tervitada teistes hullust ja matta mõned mõtted mutta. Eile, täna ja homme peavad sirguma inimesed, ideed ja teod, millega luuakse meie aeg! Suudad sa kirjutada luuletust, mis su elu hädaohtu seab?

Nüüd jääb tudengil viimane samm, koos tuttavatega tundmatusse. Võta munder seljast, vabanda emale. Nõnda hõikab kaasne aeg, ilusas selges poola keeles. On tulnud tund vahtida tõtt oma 13 kiindumuse, 2407 soovi, 622 kahtluse, 3 mõtte, 17 tunde ja 0,6 veendumusega. Ta on ise oma nimetu saare jaamaülem ja konfiskeerib, mis vaja: kõik eelnev saab liidetud-lahatud pürgimaks muutuse poole. Uus siht on selge: hüljata vanad vead, lasta kõrvad lonti ning vabandada.

EPILOOG

Koju nüüd! Sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. Päike loojub. Aguliaknad peavad vaevu vastu tihedale pimedale, aga nad peavad vastu, nagu pidas tudeng tänasegi päeva. Ta puges põhku juba õhtul, ent unetund pole veel tulnud. Seest närib. Ärevus, hirm. Kui mõttetu, mõttetu, mõttetu! Aitab kah – tuleb üht-teist maha jätta. Munder seljast ja teki alla. Seda mundrit enam ei kanna. Tal pole aimugi, mis saab, aga homme helistab emale. Maailmarahu tänasega ei saavutanud, ent piisab hingerahust. Ja päike tõuseb.

Markus Vaher vil!135
Nicolas Lotman vil!135