Kristjan Suuder 138A

Umbes seitsmeteistkümne kilomeetri kaugusel kohtuvad kell 19:54 Vene ja Eesti kordonikaatrid — erakorralise kokkusaamise teljeks on nelja tunni eest vaid kahe ja poole kilomeetri jagu Vene Föderatsiooni territooriumil alla langenud Tallinna Reaalkooli kliimasond.

Tulevase spioonsondi ehitus algas kevadel suure entusiasmiga. Innustatuna võrdlemisi edukast varasemast lennust, haaras tiimiliikmeid kirglik, kuid seejuures sihikindel uuendustung. Visiooni elluviimine käis läbi kümnete penoplasti burdooni saatel tööõpetuse klassis veedetud tundide. Uue korpuse debüütatribuudiks pidid olema stabiliseerivad purjed kinnitatuna sondi kahele küljele. Otsusele eelnev arutelu oli küll kõigist aspektidest igati loogiline, kuid jättis kummalisel kombel vahele purje kõige fundamentaalsema funktsiooni, ehk tuuleenergia muundamise liikumiseks — ootamatult selgus hiljem, et kujundatud „tiivad“ olid just selles ülesandes eriti silmapaistvad. Tegu oli täielikult originaalse mõttega, mis jäi muuseas mainimata ka Lennuametile, kelle nõuandel lennupaik mõned päevad enne starti turvalisuse mõttes Tartust Viljandisse nihkus.

Mitmekuise töö kulminatsioon ehk sondi õhkupäästmine leidis aset 12. septembril. Mõned valearvestused elektroonikaga, paar katkist toestustala, kokkuvõtlikult, kõik süsteemid normis. Kehtis vana režissööritarkus — pool muudatustest tehakse võtteplatsil. Kuid sellegipoolest oli lennu start mitte ainult peaaegu graafikus (ennenägematu võit!) vaid ka kuni lahtilaskmise hetkeni äärepealt veatu. Soodsates tuultes alustas pall ühes sondiga oma pea 30 kilomeetrist tõusu kell 13:20. Jäi vaid oodata ja jälgida pardaloleva navigatsiooniseadme perioodilisi teateid.

Signaal 13:53: kiirus 50 km/h. Kantuna valdavast kirdetuulest, oli sond võtnud raudse kursi Kallaste suunas.

Signaal 13:58: kiirus 66 km/h. Tõenäoliselt oli pall jõudnud umbes kümne kilomeetri kõrgusele. Kiirenemist oli oodata — maapinnast kaugenedes muutuvad tuuled reeglina intensiivsemaks.

Signaal 14:04: kiirus 72 km/h.

Signaal 14:08: kiirus 82km/h. Juba mõnevõrra anomaalne, kuid ehk on tegu vaid mööduva puhanguga...

Signaal 14:17:29: 94 km/h.

Signaal 14:17:49: 104 km/h —

— ja side lõpp. Viimase kahekümne sekundi jooksul oli pall läbinud peadpööritava kiirenduse ja suure pingekruvimise kulminatsiooniks oli vaid antiklimaatiline tühi ekraan. Ei ühtki uut signaali. Autosistuvate tiimiliikmete seas sünnib teooria: suur kiirenemine, pealegi arvatava maandumiskoha läheduses — kõik osutab ju ometi langemisele! Kuid samaaegselt tärkab ühiselt kõigis märksa süngem hüpotees, mis leiab kinnitust täpselt 86 minutit hiljem.

Signaal 15:44: Sond oli olnud maandumisest kaugel. Olles langenud viimaks taas piisavalt madalale, et püsivat sidet luua, jõuab sellelt tiimini uus raport. Kiirus: 79 km/h. Asukoht: Kasepää, Peipsi kallas. Siht nagu ennistki vankumatult kirdesse — nüüdseks otse järvele. Vastupidiselt ootustele ei paista kiirus kahanevat, see-eest hakkab ilmnema eelmainitud purjete insenertehniline ja otsekui nöökiv geniaalsus, mille abil lendab sond 16:00 mõnusa kruiisikiirusega 36 km/h üle Eesti-Vene piiri ja maandub sellest 2.46 kilomeetri kaugusel, Pihvka oblasti vetes.


Katastroof, mis pakkus tiimile kahte võimalust: jätta projekt Venemaale hulpima või suunduda meeleheitlikult Varnja kordoni uksele koputama. Otsustatakse vähemalt üritada. Varnjas avab ukse pisut üllatunud ilmega piirivalvur, kes peale olukorra lühiülevaate kuulmist mornilt pead raputab: „Te olete neile andnud sünnipäevatordi — kummaline õhusõiduk, kaamerad ja GPS peal… tõenäoliselt te seda tagasi ei saa. Aga me proovime ühendust võtta.“ Väliselt lootusrikkalt, kuid sisemiselt üpriski trööstitult jäädakse ootele. Mõne aja pärast tuleb kordonist teadaanne: sondi asukoht on tuvastatud, venelaste kaater on asja uurimas. Pealtnäha positiivset uudist saatis jätkuvalt pettumuseks ettevalmistav alatoon.

Sond tuuakse peale mere- ja õhureisi taas kuivale pinnale. Allikas: erakogu.

Kell lööb seitse õhtul. Algab kerge vihmasabin. Rauduks avaneb taas, kuid seekord on näha piirivalvuri näol muhedat muiet: „Nad on nõus üle andma!“. Järgneb joviaalne peomeeleolu, mis poleks ka kõige uhkemale pidusöögile kaugelt alla jäänud — selleks ajaks ei olnud muidugi süüa enam midagi ja tiimiliikmete ainsaks kütuseks peale ligi 12-tunnist päeva oli põlev vasttärganud lootus. Tunnikese pärast hakkab väike indikaator kaardil uuesti liikuma, seekord Eesti poole, ning peale nelja tundi võõrastes vetes triivimist on Reaalkooli kliimasond 19:57 taas kodumaa territooriumil. 20:16 võtab Eesti kordonikaater viimase julge kurvi enne sadamasse jõudmist.

Juubelduste saatel (ka piirivalvuritel endil oli selleks hetkeks juba ütlemata tore tuju) toimub pidulik sondi maaletoimetamine. Paaniliselt tehakse seadeldis lahti, sealjuures imestades, et Vene piirivalve end sellega vaevanud polnud. Pardaloleva Raspberry Pi jätkuvat tööd märkiva rohelise tulukese vilkumine vallandab uue pidustustelaine — võimatuna tunduv märk, et tehnika oli laevukese pardaarvuti improviseeritud rolli edukalt üle elanud. Vastatakse uudishimulike piirivalvurite küsimustele ja vahetatakse tänusõnu. Õhtu lõpuks võis vapralt võõrast õhuruumi trotsinud lennumasin alustada tagasiteed Reaalkooli tööõpetuse klassi.