Sisse astudes polnud ei piletimüüjat ega kedagi, alles peale näituse vaatamist oli kohvikust võimalik pilet osta – valitses maapoelikult usalduslik õhkkond. Maja sisemus on kodukootult omapärane ja mõnusalt rohmakas, mitte viimseni viimistletud, üheks seinaks kollaaž vanadest akendest ja läbipaistvast plastist. Samas vaimus jätkavad väike saunamajake ja sopiline puude- ja varjualusterohke aed koos viinamarjaväätidega verandal. See on teravas kontrastis suurte ja klassikaliste galeriidega, mis on avarad (kohati lausa lagedad) ja väljapeetud või muul moel raskepärased.
Voronja galerii ümberehitatud kalurimaja eristub tavapärase kunstigalerii suurte valgete saalide laiuvatest siledatest seintest ja kõrgetest lagedest. Kuigi grandioosne ja kunstiteost esile tõstev, seda võimestav, sunnib selline ruum aukartlikuks ja eraldab teose ning vaatleja. Kalurimaja hubasus ja maalähedus ei loo kunstiteose ja vaataja vahele hierarhilist distantsi ega sundi sügavmõtteliseks teose idee analüüsiks. See ei tähenda, et kunst ei võiks seal olla tähenduslik või tundeid tekitada; vastupidi, teosega saab tekkida palju isiklikum ja vabam suhe.
Kirjeldatud suhte korral võib kunst olla hoomatavam: keeruliste tõlgenduste asemel võivad tekkida hoopis isiklikud äratundmised. Samuti võib vaatajal olla lihtsam tunnistada (ka endale), kui teos ei meeldi – ei teki tunnet, nagu tähendaks see, et ta on lihtsalt taipmatu niivõrd kõrgelennulise taiese haaramiseks. Kalurimajalikus keskkonnas ei ole tunda kunsti ja kunstnike elitaarsust, nagu see on suurtes ja kuulsates muuseumides kerge tekkima. Sellele aitab kaasa ka teoste piiratud hulk: on võimalik läbi käia terve galerii/näitus ilma küllastumuse või väsimuseta. Tunda oli kõiki tervitav sundimatu õhkkond.
Peale õhkkonna on mainimist väärt ka ruumikasutus, mis tegi teoste vaatamise nauditavaks: mitmeid töid sai vaadata eri perspektiividest ja kõrgustelt, näiteks esimeses toas olid kolm suurt maali paigutatud kolmnurkselt nii, et teise korruse rõdult avanes teostele hoopis teine vaatenurk. Nii ei olnud ruum ainult teoste kinnitamiseks, vaid mängis näituse kogemises aktiivset rolli.
Voronja galerii on justkui kunstigalerii vaste sel suvel esietendunud Müüdud Naeru võrukeelsele lavastusele „Godot’d uutõn“. Auri Jürna on selle kohta Sirbis1 öelnud: „… võru keel tõi loo rohkem maa peale. Enam ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje, kõige helgemas, põuasemas, relvitumas mõttes.“ Mõlemal juhul esitatakse kunsti oma siirameelses lihtsuses ja avatuna kõigile, kunstiteos ei esine ei üksinda, vaid kogemuse moodustab kogu meeleolustik maheda tervikuna.
1 Jürna, A. (Sirp, 20.08.2021) Ootuse ootamine. Loetud: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/ootuse-ootamine/