Nüüd, kus pikk suvi mööda lastud ja pikk kooliaasta seisab ähvardavalt ukselävel, sain viimaks kahtlustest võitu ning otsisin kapist üles enda vana armsa Limpa nuputelefoni. Plaan: astuda seitsmeks päevaks tehnoloogilises mõttes kümmekond aastat ajas tagasi.
Kohe esimestel päevadel jäi silma sada väikest veidrust. Näiteks – telefon oli nii pisike, et mahtus peaaegu pihku peita. Mitu korda olin veendunud, et see jäi kuhugi maha, kui tegelikkuses oli see lihtsalt taskupõhja teiste asjade alla vajunud. Tuletasin meelde 9 nupuga kirjutamise kunsti, paari sõna trükkimiseks kulus esiti mitu minutit. Omaette nostalgiline oli ärgata sama äratuse peale, mis algklassides. Ka suvised harjumused ei katkenud kohe. Leidsin end masinlikult telefoni järele kobamas, et näiteks muusikat kuulata, ning alles mõni hetk hiljem meenus, et see on asjatu.
Kõige suurem hirm, mis mind varem tagasi hoidis, oli ilmselt tunne, et ilma nutitelefonita ei saa ma inimestega ühendust. Tegelikkus polnud aga sugugi nii õudne. Tõsi, mõni sõnum jäi kirjutamata, mõni kõne tegemata, aga midagi sellest eriti ei juhtunud. Mõned telefoninumbrid olid mul ju ka varasemast, aga uues klassis olin jätnud numbrid küsimata, sest neid lihtsalt ei läinud vaja. Nüüd läks, pidin küsima. Taaskord tänasin südames Reaali kompaktsust – varem-hiljem põrkasin siin kokku kõigiga, kellega vaja.
Suhtlesin inimestega ka veidi teistmoodi. Alguses oli mitmel korral peale inimesega hüvasti jätmist tunne, et vestlust peaks jätkama sõnumiga. Selle üle pisut järele mõlnud, leidsin impulsi aga absurdse olevat. Milleks siis üldse hüvasti sai jäetud, kui pool jutust veel rääkimata, või miks ei võiks teemat siis järgmisel korral üles võtta? Vestlused muutusid justkui tähenduslikemaks, kuna koduteel vigade parandust teha ei saanud.
Ootuspäratult vähendas nutitelefonist loobumine igapäevast spontaansust. Varem oli võimalik igal suvalisel hetkel kontrollida üht või teist kellaaega või leida üritus, kuhu suunduda. Lisaks ahenes oluliselt inimeste ring, kellega ma suvalisel ajahetkel ühendust võtta sain. Seega oli mul reeglina kaks võimalust – kas minna kaasa olukorraga, millest end leidsin, või seada sammud kodu poole. Ise uut situatsiooni luua oli keeruline.
Kõige tüütumaks kujunes aga tõsiasi, et igal suvalisel hetkel ei olnud järele kontrollida. Bussiajad, tunniplaanid, ürituste algusajad ja nii edasi - kõik tuli kas varem välja vaadata või siis kõhutundest lähtuda. Selle takistuse võrra jäi ilmselt ka üht-teist tegemata. Kui ma ei teadnud, kuhu edasi, pidin üldiselt minema koju.
Aega tuli tegelikult juurde küll, kuigi võibolla mitte sinna, kuhu teda ootasin. Näiteks bussis - varem oleksin võibolla lugenud Reaalpihti või muud sellist, nüüd oli mul äkitselt 10 minutit, mille jooksul otsekui polnudki midagi teha. See tunne läks siiski ruttu mööda. Avastasin kotist raamatu, mille sinna pühapäevaõhtuse optimismiga pakkinud olin, ja lugesin mõne lehekülje. Uue värvingu sai ka niisama aknast välja vahtimine, või siis uurisin enda kaasreisijaid. Jälle oli ruumi elu üle pisut järele mõtelda.
Muutus ka ajatunnetus. Isegi arvestamata neid mõndakümmet minutit, mida ma nüüd telefonis kulutada ei saanud, oli aja kulgemisel hoopis teine maik - justkui oleks olnud vähem kiire. Mitte et see tegelikult nii olnud oleks, tähtajad ja tegemised kuhjusid umbes samamoodi nagu ikka, ent selle kõrval oli ka aega rahulikeks hetkedeks. Produktiivne ja ebaproduktiivne aeg olid teineteisest sunduslikult eraldatud.
Nädal sai läbi, ent eksperiment mitte. Pooleldi laiskusest ja pooleldi positiivsest kogemusest ajendatuna ei leidnud ma viimasel päeval justkui hetke nuppudega telefoni jälle nutikama variandiga asendada. Ega ka järgmisel päeval. Et kui nii kaua hakkama sain, äkki saan edasi ka. Artiklit lõpetades lebab mu mantlitaskus endiselt see sama. Äkki jääbki nii?