Oskar Pukk 139A
Mul on rahutus jäsemetes
Sest ma suren veel kolmekümnendates
2040 veereb kohale
Ja lõikab minu eluniidi otsale.
Ma põletan sildu, nagu see poleks midagi.
Ma katsed saada kümnesse ei saa pihtagi.
2030 kohale veereb
Ja küsib: "Mida sa oma eluga teed?"
Mul on peksmed südame sees,
Sest minul on terve elu veel ees.
2020 veeres kohale
Ja küsis: "Kas nii ei olekski parem?"
–KR
karge sügishommik trammis
aknal jäälillede helk
ja siis täiesti lambist
sisenes poiss, järel kelk
kõigepealt poissi, siis kelku vaatan
kelk oli roosa ja kelgu peal saatan
kelgul olid rattad ja rool oli ka
külmetas saatan ja sarved ta peas
mida veel tahta sellest sügishommikust
ma mõtlikult nõjatun vastu trammiust
järgmine peatus: "Vabaduse väljak"
tramm peatub ja ma lähen välja
maha jääb saatan ja poiss ja kelk
ning eredalt kumav jäälillede helk
–Mats Mustamäelt
punakollane mets, mesikuu
sügisromanss ja kogu see ilu
kui haaran su käe
kui kaotad väe
ja siis tormad mu järel
kuni seisame tolle vana maja lävel
su põsed rõõsatamas
mu käed külmetamas
kogu ilm kisub naerule
kuid talv koputab uksele
–Egle Tormis
Taevas hommikul, nii roosa
iluks, lohutuseks veel.
Toksin jalaga siin kruusa
ja jätkan oma teed.
Otsin mööda metsarada
puid, põõsaid värvilisi suuri.
Märkan uut ja palju vana,
märkan, hilinesin kooli.
Vist läheb koju tagasi siis…
–B.H.R.