Kui kaua oled sa oma spordialaga tegelenud?
KS: Olen olnud aktiivselt korvpalliga seotud 2–3 aastasest saadik, kui veetsin suure osa ajast korvpallisaalis isa mängudel. Trennis olen käinud 12 aastat.
TS: Sportlik olen olnud terve elu, alguses tegelesin ujumise, judo ja tennisega. 2016. aastal hakkasin tegelema pikamaajooksu ja korvpalliga. 2018. aastal otsustasime jooksutreeneriga, et hakkan lisaks jooksutrennile ka mitmevõistluse trenne tegema. Kuna suurimat potentsiaali suurvõistlustele pääsemiseks nägin heitealades, siis 2021 sügisel hakkasin odaviske ja kuulitõukega tōsisemalt tegelema.
KK: Ratsutamisega olen tegelenud 10 aastat, millest võistlusspordiga viimased kuus.
Miks just see spordiala?
KS: Spordiala valik oli üsna kerge, kuna kasvasin üles korvpalli armastavas suguvõsas.
TS: Pean kergejōustikku kõikide spordialade aluseks, kergejõustikutrenni kvaliteedi printsiibid annavad tulevikus eelduse tegeleda ükskõik millise spordialaga heal tasemel.
KK: Ratsutamise juurde olen jäänud, sest miski muu pole nii väga meeldinud kui loomaga suhtlemine ja kui kunagi mõtlesin spordiga lõpetada, siis sain aru, et pole veel midagi saavutanud.
Mis on sinu seni suurim saavutus spordis?
KS: Koondise esindamine 3x3 korvpalli maailma- ja Euroopa meistrivõistluste ja Eesti meistriks tulemine.
TS: Enda suurimateks saavutuseks pean eelmisel suvel Jeruusalemmas toimunud U18 Euroopa meistrivõistluste 8. kohta odaviskes ning 13. kohta kuulitōukes, lisaks tulin omavanuste suvistel Eesti ning ka Balti meistrivõistlustel esimeseks kuulitõukes, odaviskes ning endalegi üllatuseks kõrgushüppes.
KK: Euroopa meistrivõistluste 16. koht ja suvine Eesti meistritiitel juuniorklassis.
Mis on sinu tuleviku eesmärk või unistus spordis?
KS: Jätkata korvpalli mängimist veel mitmeid aastaid, lootes tõusta tasemelt aina kõrgemale. Mängida välismaa tippklubides.
TS: Enda suurimaks eesmärgiks pean kindlasti olümpiamängudele pääsemist ja lisaks läbi sportlane olemise kaudu fookuse suunamine spordist tähtsamate maailmas asetleidvate probleemide lahendamisele.
KK: Lähituleviku eesmärk on seenioride maailmameistrivõistlustel veebruaris koondise liikmena hea tulemus teha ning juunioride maailmameistrivõistlustel vähemalt esikümnesse tulla, kui saan võimaluse võistelda. Unistus on, et saaksin nii pikalt kui võimalik ratsutamisega tegeleda ja Eestit edukalt esindada.
Kuidas leiad aega kooli kõrvalt treenida?
KS: Aja leidmine pole eriti keeruline, küll aga on kõige raskem efektiivselt vaba aja kasutamine. Peamiseks on kohustuste õigeaegne täitmine, mistõttu ei pea muretsema, et koolis on midagi jäänud tegemata.
TS: Nagu ka üldiselt elus, on vaja teha otsuseid selle põhjal, mida tähtsamaks pead. Minu jaoks on kool ja sport suhestatud nagu 1A ja 1B, mōlemal on võrdeline väärtus, seega tuleb tihti tasakaalu säilitamiseks võtta aega paraku unetundide arvelt.
KK: Kooli kõrvalt on raske aega leida, aga õnneks on võistlushooaeg suvel. Ma ütleks, et lahenduseks on hommikuti trenni tegemine. Koolist üritan puududa võimalikult vähe ja samuti üritan vältida une arvelt õppimist.
Kes on sinu suurimad iidolid või eeskujud?
KS: Suuremas pildis Ameerika korvpallur Lebron James, aga eestlastest Maik-Kalev Kotsar, Kerr Kriisa ja Janari Jõesaar.
TS: Oma suurimateks iidoliteks pean oma vanaisa, kes on endine Eesti rekordi omanik kuulitõukes ja oma isa, kes endine Eesti rekordi omanik odaviskes.
KK: Otseselt mul iidolit ei ole, aga võib-olla kõik minust kogenumad ratsjutajad kellega võistlustel kohtun. Suureks eeskujuks on Mia-Marleen Lanno, kellega koos alustasin kunagi ratsutamisega ja kes on tänaseks päevaks väga edukas sportlane.
Mis on suurim väärtus, mida oled spordi tegemisest kaasa võtnud?
KS: Kõige enam väärtustan saadud suhteid ning tuttavaid/sõpru. Samuti pean väga oluliseks saadud kogemusi keskkonna muutustest (eelkõige klubide vahetus), mis on kasvatanud enesekindlust.
TS: Suurim väärtus, mille olen ma spordist kaasa võtnud, on see, et ilma hullumeelsena tunduva kinnisideelise tahteta ei jõua üheski eluvaldkonnas väga kaugele. Samas ei tohi protsessis kuhugi kiirustada, tuleb uskuda rutiini ja teekonna rahulikku, kuid õiget kulgu.
KK: Suurim väärtus, mille ratsutamine mulle on andnud, on teistega arvestamine ja kaine mõistuse säilitamine, sest pea ees asju tehes on vigastusteoht meeletu. Sport üldiselt on õpetanud distsipliini ja ajaplaneerimist.
Ats Andreas Prangli 138C
Christopher Hein 138C