Abramovići ikoonilisemad teosed pärinevad 1970. ja 1980. aastatest koostöös kaaskunstniku ja armastatu Ulayga (Frank Uwe Laysiepen). Teosed jäävad enamasti nende paarisuhte keskseks ning kajastavad inimloomuse ja armastuse haprust aga vastupidiselt ka tugevust. Ühtlasi on üheks ilmselgemateks motiivideks suhte tasakaal ja selle leidmine („Rest Energy“). Visuaal, mis tuleb tuttav ette igale kultuurisõbrale, on mustvalged video perfomance’id, kus Marina ja Ulay karjuvad üksteise peale kontrollimatult („AAA-AAA“). Tuntud on ka kunstnike omavahel seotud patsid („Relation in Time“). Teostes esinevad nad sageli võrdsetena sõna otseses mõttes – tegevus, riietus ning soeng on mõlemad ühtemoodi.
Marina ja Ulay koostöö haripunktiks osutus 1988. aasta teos „The Lovers: The Great Wall Walk“, kus nad kõndisid kõndisid üks ühest ja teine teisest Hiina müüri otsast üksteise poole kuni kohtumiseni müüri keskel. Performance kestis 90 päeva. See oli kunstnike viis öelda, et nende teed on lahku läinud professionaalsetel ning isiklikel põhjustel. Marina Abramovići ja Ulay koostöö oli lõppenud.
Kuid Marina ei lakanud üllatamast. 2010. aastal tegeles ta pikaajalise projektiga MoMAs, kus ta veetis kolm kuud järjest kaheksa tundi päevas istudes laua taga näitusesaalis. Teose pealkirjaga „The Artist is Present“ eesmärk oli kohtuda 1000 näitusekülastajaga iga päev, kuid nende kohalolekule mitte kuidagi reageerida. Ainus hetk, mil Marina terve teostuse ajal oma põhimõtet rikkus, oli, kui temaga laua taha istus Ulay. Tegu oli emotsionaalse taaskohtumisega.
Lotta Mii Hasa 139A