Kuid oma pika aja jooksul on nad lava jaganud vaid põgusalt. Nagu ütles Andres kultuurisaates ,,OP“, pole Eesti lavalaudadel olnud ema ja poega, kes mängiks ema ja poega. Kuigi mõlemad olid omaette kirunud, et miks küll pole neid ,,märgatud ja lavale torgatud“, siis tegelikult polnud sellisele duole sobivat tükki kerge leida. Tähistamaks nende kahe karjääri summana 80. teatriaastat, esietendus mullu sügisel Tallinna Linnateatris Peeter Tammearu käe all Margus Alveri leitud ja tõlgitud itaalia näitekirjaniku Manlio Santanelli ,,Regina Madre“.
Nimitegelane, itaallanna Regina, on 70aastane üksi elav lesknaine, kellele saabub ühel päeval liiga pika uksekellatirina järel külla poeg Alfredo, kaasas kohver ja teade, et kolib sisse, et ema eest hoolitseda. Kuid selgub, et peale ema tervise on põhjuseid seal taga veel teisigi.
Väljend regina madre tähistab itaalia keeles leskkuningannat. Sellena nimitegelane ka käitub ja end üleval peab. Värvikas, dramaatiline, temperamentne, plahvatuslik ema vastandub tahaplaanile surutud ja pigem endassetõmbunud pojaga, keda ta pidevalt kõrvutab kadunud isaga, kellest räägib ainult ülivõrdes. Küll pole ema rahul poja naisega, küll pole ta karjäär piisavalt edenenud, milleski ei küündi ta isaga samale tasemele. Regina mitmed kostüümivahetused toovad esile tema edeva loomuse. Näidend peegeldab ema ja poja suhet, kus on armastust, etteheiteid, solvumisi, vimma, lootusi, pettumisi ning mis nii mõnigi kord pakub äratundmishetki. Etenduse jooksul paljastatakse mitmed saladused ning purustatakse illusioonid, tulevad ilmsiks mitmed tõigad lähemast ja kaugemast minevikust.
Tegemist on suurepärase näitlejatööga, tegelaskujude itaalia temperament tuleb suurepäraselt välja, dialoogide puhul ei ole kordagi tunnet, et tegu oleks kunstliku või pingutatud vestlusega, need on usutavad ja kohati üllatavad; pilkudes on õige kogus torkeid, vihkamist, armastust või muud vajalikku. Lavastuses on nii situatsioonikoomikat, inimlikke äratundmishetki, muigamapanevaid kilde, aga ka mõtlemapanevat teravust.
Chris Kirsimäe on valguskunstnikuna teinud suurepärast tööd, mis toetab lavastust igal hetkel, luues vastavalt vajadusele õdusat ja kodust, külma ja kalki või hoopis pidulikku meeleolu; tuues fookust ning juhtides tähelepanu sobival hetkel kohtadesse ja asjadele, mida varem tähelegi ei pannud. Kunstnik Martin Mikson on kujundanud lava mänguliseks ja detailiderohkeks koduks, kus kõike on täpselt parasjagu.
,,Regina Madre“ on üle pika aja Linnateatri lavastus, millega jäin väga rahule ja mida võimaluse korral soovitan kindlasti vaatama minna.
Birget Kõrvel 138B