see oli keskmisest
mõttetumate askelduste
pärastlõuna, sest
mööda tühja tänavat just
ma liuglesin, kesk laiavat lund
pimetõlla puistatud
kiviklibu krudises mu
lumest helkivate käimade
all, nad alles kapist võetud
egas kaua ma ei juurelnud
kuidas lumi maha tuli
mõtlesin kultuurist ja
mul peale tuli uni
…
kas ma olen kultuurne
või ehk lihtsalt kraabin
kultuurkihti seinal ja
Kultuurikohviku klaasil
kas ma olen ikka
õige kohviku ees
või seisan, nagu ikka
teispool teed
kas minu portree
ripub õndsuse saalis
nõnda ingellikult ilus
nagu Basil oleks maalind
või kauni pildi jaoks pean
olema nõnda ilus kui Dorian?
äkki piisaks ka sellest, et
ma pisut vähem patustan?
mahorkasuitsust klaasil
ähmastunult kirjas:
„honni soit qui
mal y pense“
ust avades heliseb kelluke
seal baariletil virnas
Byron, Whitman, Puškin
ja ka Wikmanid on hinnas
ning kohvitassi saatel kergelt
sõnu ritta seadis too
ei Hemingway ei Händel
vaid Victor Hugo
ma istusin ta kõrvallauda
ja ostsin tassi teega, tema
arusaamatult kiiresti kirjutas,
sõnad raputasid lauda
raske oli seda mõista,
ta viipas kelnerile käega,
kohvipõhja pingutustel,
ja jooksis ettetoodud tõlda