Ajalookonverentsil esinesid kultuuriminister Piret Hartman, Tallinna Reaalkooli gümnasistid, Gustav Adolfi gümnaasiumi kolleegid, Jakob Westholmi Gümnaasiumi seltsimehed, Rakvere Reaalgümnaasiumi sõbrad ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane.


Võidetud vabadussõja ja saavutatud omariikluse eest tuli maksta kõrget hinda. Tallinna koolide 24 õppursõduri ja 5 õpetaja mälestuseks põlistati marmortahvlitele hukkunute nimed kõigis pärast sõda õppetööd jätkanud Tallinna koolides.


On aasta 1925. Tallinna Linnavalitsus nõustus Tallinna õpetajate seltsi ettepanekuga püstitada Reaalgümnaasiumi kõrvale väikesele platsile väärikas mälestustähis kodumaa eest elu ohverdanud pealinna õpetajatele ja õpilastele. Asjaomane komisjon tellis mitme autori kavandi hulgast monumendi lõpliku variandi Ferdi Sannamehelt, kes modelleeris sambaskulptuuri Poeglaste Kommertskooli õpilase Harry Neumanskrafti järgi. Harry Neumanskraftist sai väliseestlane, kes elas Ameerika Ühendriikides ning teenis leiba kuulsa kunstnikuna. Pika ja väärika elu elanud Harry Nurmet-Neumanskraft nägi ära ka 1993. aasta mälestusmärgi taastamise.


Esialgse kuju püstitamisele tahtsid kaasa aidata kõik, kes kuidagi oskasid. Kogu kuju läks maksma 942 000 marka, mille vahendeid saadi korjandustest, linnalt, riigilt ja Kultuurkapitalilt. Metalli Poisi jaoks saadi endise 1922. aastal maha võetud Peeter Esimese mälestussamba juppidest: käiku läksid nii käed kui saapad.


On aasta 1927. Mälestussammas avati pühapäeval, 13. novembril erakordselt raevukas lumetormis. Veel eelmisel päeval oli olnud ilus hilissügisene ilm. Fotol on näha kuju autorit Ferdi Sannameest, kes päev enne kuju avamist andis omaltpoolt viimase lihvi. 13. novembri varahommikul, umbes kella 4 paiku, puhkes aga tugev põhja-kirdetorm koos lumetuisuga. Avamisele kogunenud õpilasi soojendati Reaalkooli ruumides, haridusminister ise laenas ühelt õpilaselt kindad käte soojendamiseks. Piiskop Kukk luges teksti paberilt, hoides kinni näpitsprille, kuid vaatamata sellele viis tugev tormi-iil prillid õhku ning need kadusid lumehange – üles neid enam ei leitudki.

Allikas: Reaalkooli fotoarhiiv

Reaali Poisi avamisele oli kogunenud platsi ümber ligi tuhandepealine rahvahulk. Nende hulgas olid kohal riigivanem Jaan Teemant, haridusminister Jaan Lattik, kindralleitnant Johan Laidoner, esindajad enam kui 30 koolist, mitmete välisriikide saadikud, vabadussõja veteranid ja õppursõdurid. Kindralleitnant Johan Laidoner ütles samba avamisel: „Olen osa võtnud paljude mälestusmärkide avamisest, kuid see siin on neist kõige ilusam.“


Haridusminister Jaan Lattik kinnitas avamisel peetud kõnes, et sambad pole üksnes mälestuseks, vaid ka toeks neile, kellel tuleb rasketel aegadel silmapilkselt otsuseid langetada. Lisaks ütles ta, et langenud kangelaste mälestus püsigu igavesti. Seejärel eemaldas riigivanem monumendilt katte ning kuulutas selle avatuks, mille peale orkester mängis riigihümni. Lumetormi tõttu puudub antud sündmusest pildimaterjal, kuid seal viibijate mälestused on üles talletatud kooli ajaloo raamatutes.


Mälestusmärk sai kiiresti omaks kõigile tallinlastele, kuid eriti oluliseks kujunes ta Tallinna Reaalkooli õpilastele. Mälestusmärgi juures hakati läbi viima olulisi kooliüritusi, nagu kooli sünnipäev ja vabariigi aastapäev.  Tallinna linnarahvale kujunes Reaali Poiss üheks meeldivaimaks mälestusmärgiks.

Allikas: Reaalkooli fotoarhiiv

Reaali Poisi kohta on olnud ka mitmeid anekdoote, millest üks kõlab järgnevalt. Tulnud kord Kentmanni tänaval elav vanamutt turult ning just mälestussamba kohal tundub talle äkki, et midagi on turult ostmata jäänud. Korvi sisu üle vaadates püüab mutt selgusele jõuda, mis siis ikka ununenud on: „Porgandid on, kapsad, kartulid ka,“ loeb ta kraami üle, „liha, munad...“ ja tõstab hajameelselt pilgu üles. Seal aga otse ta ees põlvitab postamendil alasti nooruk, käsi taeva poole püsti. Samas lööbki eide nägu särama: „No muidugi, tilli unustasin!“ Ja ta ruttab turule tagasi.


On aasta 1940. 17. juunil okupeeris NSV Liit Eesti riigi ilma vastupanuta. Alustades seejärel rünnakut meie riigiasutuste ja ka rahvuskultuuri vastu, asusid punaokupandid ja nende sabarakud erilise raevuga rüüstama ja hävitama just vabadussõja monumente. Üks esimesi ründe- ja sihtmärke, mida Jaan Lattiku sõnul vihkasid enamlased kõigist mälestusmärkidest kõige rohkem, oli Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammas Reaalkooli esisel platsil.


Esmaspäeva hommikul, 23. septembril 1940, saabusid kooli juurde miilitsate saatel töömehed kangide, kirkade ja taliga ning hakkasid kaunist monumenti maha võtma. See vapustas Reaali poisse hingepõhjani. Koguneti Estonia teatri poole avanevate akende äärde ning loobiti miilitsaid ja teisi töömehi tinast tindipottide, õunasüdamike, tahvlilappide, metallraha ja kõige muuga, mis parasjagu kätte jäi. Mitmed poisid soovisid joosta välja ning takistada monumendi eemaldamist, kuid kooli uksed olid lukku pandud ning mälestussamba eemaldamist ei saanud õpilased takistada.


On aasta 1941. Mälestusmärk pääses hävitamisest ja leidis oma koha tööhoovis ning kui punaokupandid linnast minema kihutati, siis juba 28. augustil 1941. aastal oli Poiss omal kohal tagasi, selle toomise eesotsas olid just Reaalkooli õpilased. See oli uhke sündmus kõigile kui Poiss läbi linna hobusel  Reaalkooli poole suundus – mehed langetasid tänavatel mütsid, lauldi Eesti hümni. Platsile jõudes ümbritseti poiss koheselt lilledega. Oktoobriks valmis ka alus ja Poiss oli omakohal tagasi nii nagu 1927. aastal. Samuti elas poiss üle 1944. aasta märtsipommitamise, kuid alus sai siiski märkimisväärset kahju.


On aasta 1948. Nõukogude okupatsioon on kestnud juba ligi  neli aastat ning juba 1944. aastal ei ennustatud Poisile pikka elu. Imekombel püsis mälestusmärk 29. märtsini 1948. aastal, kuid siis saabusid töölised, kes kuju maha võtsid. Seekord ei viidud seda enam tööhoovi vaid sadamatehasesse, kus see arvatavasti üles sulatati. Rahva protest oli vaiksem: ei kogunenud nii palju rahvast ning häält tehti vähem, sest hirm punavõimu ees oli suur. Koolis käisid ka parteiametnikud, kes selgitasid õpilastele Poisi mahavõtmise vajalikkust vältimaks noormeeste aktsioone selles osas.


Isegi kui mälestusmärki füüsiliselt omal kohal ei olnud, ei unustatud Poissi mitte kunagi, ta elas edasi inimeste mõtetes kogu Nõukogude perioodi jooksul. Toonase II keskkooli õpetaja Eva Paal on meenutanud: „Koolidirektor Paša valvas hoolega, et ei tehtaks Pudi rida ega viidaks lilli vabadussõjas langenud ausamba asukohta. Direktor hoiatas iga abituuriumiklassi säärase ideoloogilise väärsammu eest, kuid see vaid õhutas õpilasi oma meelsust näitama ja keelatud rituaali sooritama. Vahel isegi öösel. Esines juhtumeid, kus terve lõpuklass kõik oma lilled ausambale viis.“ Sel ajal naljatleti, et mälestussamba pärast parteikomitees aru andmas käimine kuulus otsekui lahutamatult kooli direktori ametikohustuste hulka.


On aasta 1993. Juba 1980. aastate lõpul algatati arutelu monumendi taastamisest. 1989 pakkus Rein Heiduk välja esialgse taastamisprojekti. Tallinna Linnavalitsus oli ideega nõus ning tellimus anti skulptor Ekke Välile. Skulptor ei pidanud õigeks monumendi täpset taastamist, nii et valmis kuju ilma käte ja peata, mälestamaks poisi kahekordset mahavõtmist. Mitmed vilistlased pooldasid siiski Ferdi Sannamehe taiest Ekke Väli pakutule, sest Sannamehe skulptuur oli väga õnnestunud ja vääris seetõttu taastamist.


Huvitava ettepaneku tegi arhitekt Heino Parmas, kes soovitas Ekke Väli töö deponeerida Reaalkooli esimesele korrusele, et mälestada Poisi kahekordset mahavõtmist. Selline mõte sobis ka linnavalitsusele, nii et otsustati valada skulptori töö pronksi ning 1991. aastaks oli valmis  kuju I korruse koridoris. Ferdi Sannamehe loodud Reaali Poisi koopia valmistajaks sai Vambola Mets.


Planeermisprotsess oli pikk. Reaalkooli 110. aastapäevaks kuju valmis ei jõudnud, aga selle eest tehti korda kooli kõrval olev haljasala ning toodi võimas aluskivi, kuhu hiljem tuli peale skulptuur. 1992 kinnitati mälestussamba aluskivile seni puudunud tekst „Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajaile ja õpilastele 1918–1920“. Eesti Vabariigi 75. sünnipäevaks oli kuju valmis ning pidulik avamine toimus 23. veebruaril 1993. Avamisel käisid erinevate koolide esindajad, linnapea Jaak Tamm, Eesti Televisioon, kes tegi sündmusest otseülekannet ning hiljem ka filmi, lisaks mitmete kaitseväe üksuste esindajad ning teised huvilised. Eesti koolipoiste ja nende õpetajate kangelaslikkuse sümbol oli taas uuele elule tõusnud.


Tänastele realistidele ja vilistlastele on Poiss väga omaks saanud. Tema juurde kogunetakse nii pidulikel tähtpäevaüritustel, ainetundide raames kui ka sõpradega kohtumiseks, et jagada oma koolirõõmust tulenevaid helgeid hetki. 23.  veebruaril 2023 möödub Poisi taaspüstitamisest 30 aastat, mille puhul on taas põhjust rõõmustada ja meenutada kõigile armsaks saanud Reaali Poissi.


Peame ikka meeles Reaalkooli deviisi.
Üks kõikide kõik ühe eest!

Kaspar Pajo 139A