Mulle meeldib alati väita, et vabal ajal vaatan ma sarju ja filme. Reaalsuses aga vähemalt kahel juhul kolmest, kui avan arvuti sooviga lahutada meelt mõne filmikunsti teose vaatamisega, ei jõua ma kunagi Netflixi või mõne muu voogedastusplatvormi avalehest edasi. Igal neist veebilehtedest on tuhandeid varieeruva kvaliteediga filme ja sarju ning mina saan vaadata korraga neist ainult ühte. Elu on liiga lühike, et raisata aega halbade sarjade peale, nii et selle asemel kulutan ma järgmised tund aega, et lõputust Netflixi-avarusest mõni parem sari leida.
Kõlab paradoksaalselt, eksole? Ühelt poolt soovime näha kõrgekvaliteedilist sisu, teisalt aga soovime, et kogu valik tehtaks meie eest. Kui oleks vaid olemas mōni platvorm, kust saaks vaadata sarju ja filme, nii et ei peaks ise midagi valima....
Pärast pikemat mõtlemist jõudsin järeldusele, et see maagiline platvorm, mida ma otsin, on juba täiesti olemas ning kannab nimetust „televisioon“. Ilmselgelt on jabur hinnata alahinnatuks aparaati, mis pea et igas majapidamises olemas on. Teisalt, kui tegin kiirküsitlust klassikaaslaste seas, selgus, et valdav osa ei mäleta viimast korda, kui nad tahtlikult diivanile istusid sooviga telekat vaadata üleüldise ajaveetmise eesmärgil, mitte aga mõne konkreetse programmi nägemiseks.
Sellest kõigest tulenevalt otsustasin jällegi viia läbi eksperimendi. Nimelt pühendasin terve päeva oma ülimalt tihedast ajagraafikust, et lõõgastuda teleekraani taga. Siinkohal tekkis aga eksperimendi esimene probleem. Kuna minu suurimaks murekohaks on liiga suur valik, siis kõigi telekanalite vahel valimine ei laheda otseselt minu probleemi. Seega otsustasin piirduda ainult ainult ERR-ile kuuluvate telekanalitega: ETV, ETV2 ja ETV+.
Ja nii ma asusingi ühel laupäevasel päeval kell 8 teleka ette. Esialgu oli Fortuna minu vastu lahke, sest teleekraan näitas kordust sellenädalasest „Ringvaatest“. Seda osa ma veel näinud polnud ning seega sobis see suurepäraselt saateks minu hommikusöögile. Kuna segaduses Marko Reikop passiiv-agressiivseid küsimusi küsimas on midagi, mida ma tõepoolest võiksin kogu päeva järjest vaadata, tekitas see esimene saade minus eksliku optimismilaine. Õnneks tõi järgmine teleseriaal mind tagasi maa peale ja pani mõistma, et see päev ei kulge kohe kindlasti nii kiiresti, kui seda sooviksin…
„Lumilaane lood“ on üks neist sarjadest, mille formaadiga on tuttav igaüks, kes päevasel ajal ETV-d vaatama satub. Sari kuulub žanrisse, mille kohta ma ütleks tõsielusari, kui antud väljend ei assotseeruks automaatselt sarjadega, mis on oluliselt vähem tõsised ning oluliselt vähem reaalsel elul põhinevad. Formaat on lihtne – kaamera filmib kogu päeva täiesti tavaliste inimeste päevaseid asjatoimetusi. Sarjas „Lumilaane lood“ on nendeks tavalisteks inimesteks üks tore pere Valgamaal. Üllatuslikult tuleb tunnistada, et kordagi sarja vaatamise jooksul ei tundnud ma otseselt igavust. Korduvalt küsisin ma küll endalt, miks täpsemalt ma seda teen ning korduvalt kahtlesin oma vaimses tervises, kuid igav mul kordagi ei olnud. Samas ei oska ma öelda, kas minu ebairooniline huvi selle Valgamaa pere toimetuste vastu on märk sarja köitvast sisust või lihtsalt märk minu hullumeelsusest.
„Lumilaane lugude“ rahulik ülesehitus oli aga vaikus enne tormi, sest järgmisena tuli positiivne kaos, milleks on „Õnne 13“ selleaastane aastavahetuse eri. Olen end varasemalt omaalgatuslikult tituleerinud gümnaasiumi suurimaks „Õnne 13“ fänniks, seega ilmselgelt oli ka aastavahetuse eri uuesti vaatamine mulle igati meeltmööda. Õnnele järges aga õnnetus, sest algas „Maahommik“, mille sisu kohta ei oskaks ma ka parima tahtmise juures mitte midagi kommenteerida. Osaliselt on see tingitud minu halvast mälust, osaliselt ka sellest, et selleks hetkeks olin välja võtnud telefoni ning harrastasin vähesel määral rööprähklemist.
Kella kolmeks olin ma vaadanud järjest esmalt poolteist tundi detektiivsarja Vera ning seejärel poolteist tundi ajaloolist draamat MariaTheresia ning kunagi varem pole ma nii väga tahtnud püsti tõusta ja jooksma minna kui siis. Iroonilisel kombel tuli järgmisena laskesuusatamine. Ka sellest ei mäleta ma eriti midagi, sest enamuse ajast guugeldasin, kes leiutas laskesuusatamise ning miks pole leiutatud laskekelgutamist või laskeuisutamist.
Kell pool seitse jõudsin aga nii öelda „tuttavale territooriumile“ ehk algasid programmid, mida isegi mina tihti telekast vaatama satun. Esmalt AK, siis „Eesti laul“, siis uuesti AK ja üllatuslikult seejärel uuesti „Eesti laul“.
Lõppkokkuvõttes, mida ma sellest kogemusest õppisin? Eriti midagi. Aga tuleb tõdeda, et puhtmeelelahutuslikust aspektist ei ole televiisoris näidatavad saated ja filmid kindlasti ajale jalgu jäänud. Üheksal korral kümnest telekat avades on seal midagi vaadatavat. Sellegipoolest julgen väita, et noorema generatsiooni jaoks ei saa telekast kunagi peamist ajaviiteviisi. Kogu aeg on nii palju teha, et telekastile lihtsalt ei jõua rohkem tähelepanu pöörata kui vilksamisi möödaminnes.