Päev algas valge hakul kella seitsme ajal varahommikul, kui gümnaasiumiklassid koos üheksanda klassiga kogunesid Kuberneri aeda, et heisata sinimustvalge Pika Hermanni torni. Meile pidas kõnet riigikogu esimees Jüri Ratas ning hommikuse sissejuhatuse tegi ka õppealajuhataja Madis Somelar. Programm oli kiire ning juba järgmisena jalutasime Hirve parki, kus toimus 1987. aasta miitingu etendamine, mille käigus luges õpilane Pert Koduvere ette kõne Molotov Ribbentropi pakti salaprotokolli avalikustamisest.
Siis oli aeg jalutada koolimajja, sest ees ootasid 5 koolitundi, mis olid vaid 35 minutit pikad. Enne esimest tundi üritasime varajast ärkamist kompenseerida hommikusöögiga klassis, seega tõime ajaloo klassist 401 veekeedukannu ja organiseerisime juurde võileivagrilli. Mõne hetke pärast oli terve ruum täidetud sulajuustu ja grillsaia lõhnaga. Iga tunni alguses näidati klasside valmistatud videoklippe: alustasime aastast 1987 ning lõpuks jõudsime 1991. aastani. Tunnid ei olnud ka tavapärased, sest õpetajad ei rääkinudki seekord oma õppeainetest, vaid oma mälestustest üheksakümnendatel aastatel.
Koolitunnid olid küll lühemad, aga vahetunnid hoopis 10 minutit pikemad. Vahetundide ajal sai käia ostmas erilehte Reaali Hääl, nautida neljanda korruse näitust või hoopis kulutada raha puhvetis. Viimasest oli tehtud omaette põnev kogemus: klassides jagati laiali talongid, mille eest võis üldse puhvetist midagi osta. Puhvet oli veidralt tühi ning tavapärase Kirju Kiisu asemel võis näha hoopis kiluvõileiba. Isegi sööklas pakuti meile ajastutruud toitu: hakklihakastet kartuliga.
Kell 10.10 kogunesid kõik õue, sest oli aeg kogeda, kuidas oleks olnud olla Balti ketis. Iga klass oli valmistanud selleks plakati, et oleks ikka võimalikult sarnane kogemus päris Balti ketile. Võtsime kätest kinni ning kordasime Rein Veidemanni “Vabaduse loitsu”. Tunne oli teistmoodi ja veidi võõras, eriti kuna keegi peale osade õpetajate ei teadnud, milline see emotsioon tegelikult 1989. aastal oli.
Päeva lõpetuseks toimus staadionil kontsert. Alguses esinesid meie enda kooli õpilased erinevate tantsunumbritega. Endale kõige südamelähedasem etteaste oli Noorte tantsupeo “Maa ja Ilm” “Kalli-Kalli” tants, mida esitasid esimese klassi lapsed koos abiturientidega. Kontserdi teadustajateks olid kehalise kasvatuse õpetajad, kes maitseka huumoriga kõigi tuju üleval hoidsid. Suure aplausiga kutsuti staadionile ette ka õpetajad, kes olid sündinud kaheksakümnendate lõpus või üheksakümnendate alguses, kes rääkisid oma tunnetest seoses nostalgilise päevaga, mida nad liiga noore ea tõttu siiski ei mäleta. Lõpuks oli aeg tuua lavale legend Ivo Linna koos Anti Kammistega. Koos nad esitasid tantsuliseks soojenduseks nii mõnegi hiti nagu “Muinaslugu muusikas” või “Suur loterii”, aga kontserti lõpetasid nad siiski kõige kuulsamate isamaaliste lauludega: “Isamaa ilu hoieldes”, “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning loomulikult “Sind surmani”.
