Käes on järgmine hommik. Avan silmad ning vaatan tuimalt lage. Mul on külm ning kõht on tühi, kuskilt kostab vene televisioon. Trotsin neid pimedaid talvehommikuid, kus vaid elektroonilise kella järgi saan üldse aru, kas kell on neli õhtul või hommikul.
Nagu iga hommik, tuletan endale meelde nimekirja asjadest, mille pean ette võtma, ning hambad ristis tuleb asuda tööle, sest kunagi tasub see kõik end ära. Või vähemalt nii meile öeldakse. Harjumusest tahan soovida kodustele ilusat hommikut, kuid nüüd on see asjata. Aga see on minu enda mure, et kõikidest kohtadest maailmas ma kolisin sinna, kus kõige rohkem betooni asub, ning seda veel üksinda. Hommikukohvi kõrvale näitab mu telefon pommitamisi Lähis-Idas ning eilsel ööl toimunud fataalset autoõnnetust. Alles jääb vaid loota, et tänane on vähem verine, sest mida saab üks koolipoiss ikka maailmaparanduse tarbeks korda saata.
Nüüd sean sammud koolihoone poole. Õues on veel külmem kui korteris ning tean, et peagi vahetan ühed betoonseinad välja lihtsalt teiste vastu. Vähemalt lisab vürtsi nende kollane toon. Valmistan end ette selleks, et kohe näen palju-palju halle väsinud nägusid, kõigil pingutatud grimass näol, mille alt paistab välja täpselt samasugune kurnatus nagu minulgi. Viisakusvestlus ja kerged naljad viivad meid läbi koolipäeva ning varsti saab õhtune tsükkel taas alata. Päevikusse läheb järgnev sissekanne:
„Rabelen hetkel nagu orav rattal – töökooltöökooltöö. Pole üldse aega trenni teha. Olen pidevalt väsinud. Toitumine on sõna otseses mõttes jama.“
Ma pole terve nädal mitte kedagi näinud. Vähemalt saab varsti nädal jälle läbi ning siis saan liikuda koju. Loodan, et arvestused on senimaani läinud hästi. Tahaksin, et kodused saaksid olla uhked.
Eilsel öösel nägin huvitavat unenägu. Nädal oli jõudnud otsakorrale ning kaaskondlastega saime võtta päitsed maha ning naerda. Eriti naerda, sest „järgmine nädal on pekkis, aga vähemalt eelmine on möödas“.
Unenägu muutus aga järjest hägusemaks, inimeste näod segasemaks ning ruum, kus olime, täitus musta tossu ja vingugaasiga, kuid joovastus säilis. Õhtu lõpus asetasid kaaskondlased päitsed tagasi pähe ning naasid lauta, kust olid tulnud, taas selleks, et järgmisel nädalal jätkata sama käekäiku.
Üks aga kõndis välja paadile suunaga rannikule. Ta kõneles majakesest mere ääres ning sellest, kuidas talle aitab sellest, et ta eksisteerib justkui masinas. Et temale aitab.
Aga küpsetisi ja magusat võiks küll vähem süüa. Kõige tobedam on see, et ma ise ei ostagi eriti maiustusi, kuid kui mõni küpsis/komm kuskil vedeleb, siis selle ma põske pistan.
Mõte majakesest mere ääres jäi mulle külge. Mis siis, kui üks päev saaksime lihtsalt eemalduda. Ma saaksin näha vett, liiva, puid, loomi ning mitte kunagi enam betooni. Saaksin kütta oma maja ning mitte mõelda selle peale, kas mul on piisavalt raha. Lugeda rahulikult võrkkiiges raamatut ning süüa täpselt nii palju, kui mul vaja on. Veeta päevad paari kodulooma seltsis ning kanda riideid vastavalt ilmale, mitte tujule. Tegelikult on see ju ühe otsuse kaugusel, aga ometi ei võta ei mina ega keegi teine seda otsust vastu.
Aga kas me peaksimegi? Majakene mere ääres on küll tore mõte, kuid kas päris hingerahu saab saavutada eskapismi teel? Meile antakse igal pool edasi mõtted, et per aspera ad astra ning „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“. Ehk nii ongi ja meie kõigi jaoks tuleb majakene mere ääres siis, kui aeg on selleks õige ning selleks on nähtud piisavalt vaeva. Ehk on majakene mere ääres praegune hetk, mida võime küll momendis trotsida, kuid hiljem nostalgialembelises õhkkonnas heldusega meenutada. Võib-olla majakene mere ääres on midagi, milleni jõuavad meist vähesed, kuna nad võtavad vastu vastava otsuse. Aga kas need polegi mitte need kõige huvitavamad küsimused, millele iga inimene saab leida omaenda vastuse?