Oskar Treffner 141.a
Ma võtaks su kõrval istet.
Ma seletaks sulle vist, et
ma lõpuks leidsin end ristteelt.
Ma ei kurdaks kanget pistet.
Ma poleks enam egoist.
Ma rooliks, ma moosiks, hooliks,
ma prooviks olla vähem roist.
Ma nooliks hood igast poosist.
Ma tean, et need vead,
mis on reas mu peas,
mis ei kao mu mõtete seast,
söövad mind vahetult heast peast.
Ja sellepärast ma nutan
ja kurdan ja turman pulmad.
Lapsed mõttes nurgas surman,
elu tühjaks mõtteks pumpan.
Ma vabandaks, ma andestaks,
ma absoluutselt kõike teeks.
Ma taganeks, ma kadestaks,
ma lepiks, nendiks – olen ees.