Lauri Reich

Sel aastal said gümnasistid võimaluse näha Endla teatris itaalia filmil „Rocco e i suoi fratelli“ põhinevat lavastust „Rocco ja tema vennad“. Huvitav oli jälgida, kuidas etenduse lõpuks aplodeerisid esimesed read valjult, rõõmuga ja mis kõige olulisem, püsti seistes. Samal ajal leidus Kamtšatkas ridu hundipilguga noori, käed risti. Just nende poole tahaks ma pöörduda, julgedes pakkuda seisukohta, mis saaks klaarida laval toimuvat.

Mis meil viga on?

Kõigepealt tahaks vastata küsimustele – mis oli etenduses halba? Primitiivne ja mõnikord ebaloogiline lugu? – täitsa võimalik. Lamedad tegelased? – noh, jah. Pole arusaadav, mida öelda taheti? – täpselt. Ühesõnaga banaalne ja mõttetu, kuid vahel on mõnus pilk peale heita – toredasti poksivad ju. Mulle tundub, et seda saaks paljude asjade kohta öelda (poks siia ei kuulu) – kui palju igavaid raamatuid tuleb lugeda? Kas vähe on mõttetuid filme? Või on see esimene ebameeldiv etendus? – arvatavasti mitte.

Meta-mõtlemine

See probleem on kuidagi filosoofiline – saab ju leida banaalseid ja mõttetuid hetki igapäevaelus? Niimoodi on kindlasti igav ja seda tuleb lahendada – selleks on suurepärane vahend nimega metaanalüüs. See on lihtne tööriist, mille kasutamiseks tuleb küsida: „Miks ma X näen?” Kui see on paigas, siis lähme tagasi teatrisse.

Küla vs linn

Niisiis, 19. märts kell 19, teater Endla – näidatakse etendust „Rocco ja tema vennad”. Miks ma näen seda etendust? Miks tahab lavastaja mulle seda näidata? Ma ei saa ju ilmselgelt vastust (ega lõpus keegi moraali ei loe). Siis tuleb leida invariante, mis lähevad läbi terve teose. Ma ei hakka ümber palava pudru kõndima ja pakun seda, mis tuli mulle pähe, nimelt küla teooriat. Ma väidan, et etendus on iseenesest metafoor külakultuuri ülekandmisest linnakeskkonda – Parondi perekond on n-ö küla invariant, mis on linna toodud.

Rosaria – puhas küla

Küla viib läbi ootamatu rünnaku, tungides sisse vaenlase territooriumile, ja peredevaheline konflikt korteris on kogu etenduse sõlmpunkt. Selle „küla” tuumaks on ema Rosaria, kes ongi küla puhtal kujul. Tulles füüsiliselt linna, elab ta oma ontoloogilises külas, oma anklavis. Ta on ainus tegelane, kes ei kohastu uue kohaga, ja tema surm ongi küla kui väärtussüsteemi surm. Tema pojad aga kõik astuvad lahingusse uue maailmaga, kuid vaevalt jääb neist keegi ellu.

Simone – tõus ja kukkumine lapiti

Simone on katastroofiline katse kiireks sotsiaalseks tõusuks. Küla poiss, kes sai vendade seas parimaks poksis, vahetas oma klubi, võitis matše, tiitleid ja raha. Ta murrab läbi linna nii kiiresti, et ta lihtsalt ei jõua, saades linna auhindu, ära õppida, kuidas neid tuleb saada. Moraal ja ühiskonna normid on tema jaoks tundmatud ja las olla, kui ta võib kõik takistused läbi murda. Nadiat ta võita ei suutnud. Ta püüab ju teha kõike selleks – ei mängi mitte mingit rolli tema eelmised võidud. Ta jääb nõrgaks, kaotab matši ja varastab – iga löök Nadia võitmiseks teeb ta nõrgemaks ja rohkem ei suuda ta sama palju võidu nimel panustada. Nadia vägistamine on tõestus tema ressursside lõppemisest ning tõend printsiibitusele – ta kaotas küla väärtused, kuid uusi ei saanud. Ta märkab oma allakäiku – ta vihkab ja armastab seda põhjust ning vabanemise nimel hävitab selle.

Rocco – printsiibid ja midagi

Midagi on mäda Taani riigis, isegi kui printsil on kõik hästi – ideaalne moto Roccole. Ta töötab ausalt, armastab vendi absoluutselt, armastab oma riiki (teenib ju) ja armastab Nadiat. Rocco väärtused on rigiidsed – need ei sõltu vendade käitumisest – ja kõrged, kuna tema õnn Nadiaga ei vääri venna õnnetust. Ta ei suuda aru saada sellest, mida Simone teeb. Mõistes traagiliselt oma printsiipide ebaefektiivsust, muutub Rocco kurvaks, depressiivseks. Ei ole juhuslik, et tema nimi on lavastuse pealkirjas. Ta on ainus, kes jäi ellu ja külale truuks.

Ciro ... ja reetmine

Kontrastne tegelane on Ciro, kes jooksis teise kampa üle – ta assimileerus. Tema jaoks on kodanikukohuse täitmine ja Simone äraandmine ainus moraalne lahendus – ema ja küla jaoks on see reetmine.

Linn vs küla: tulevik

Ainus lootus, mille lavastaja annab, käib Luca kaudu – kadunud põlvkonna poiss. Ta on ainus, kes püüdis ja suutis kõiki oma vendi mõista. Pealtvaataja ei tea ju, mis temaga tulevikus juhtub, kuid selge on, et temast saab linlane, sest ta kasvas seal. Linn võitis ja jätkab võitmist – seda tahtiski lavastaja öelda.

Metaanalüüsi mäng

Ma ei näe selle teooriaga probleeme. See pole kindlasti ainus võimalik variant ja kui see rahuldab minu püüdlemist täielikkuse poole ja hajutab igavuse, siis ei tähenda see sugugi metaanalüüsi lõppu, sest vastust ma niikuinii ei tea. Lõpuks, ärge unustage, lugupeetud metaanalüüsi kasutajad, et teater ei ole kusagil seal väljas. Ei! Ta on ju teie peas. Seega järgmine kord, nähes etendust, tõuske selle lõpus üles, naeratage ja aplodeerige nii tugevalt, kui ainult suudate, kuna siin aplodeerite teie ainult iseendale ja oma ajule peas toimuva suurepärase analüütilise mängu eest.