Garderoobis suureneb sagimine iga minuti möödumisel, pinkidelt pannakse paika vapra sushi-meeskonna siht. Koridorides moodustavad kontsade ja kingade rütmilised kopsatused tempoka filmimuusika, mida täiendab aulast kostuv sporaadiline klaverimäng. Saabumas on ütlemata värvikas kulminatsioon.

Nukrate asjaolude tõttu ei saanud sellest täielikult osa kumbki käesoleva artikli autoritest. Sellest tulenevalt võtsime ülesandeks kajastada märgipidu pisut ebatavalisel moel – kogusime tausta ja kirjutasime loo, mis heidab valgusvihu sündmuse telgitagustele. Reaalkooli seinte vahel sündinud ürituse-eelsetete mahhinatsioonide mõistmiseks võtsime ühendust kahe peakorraldajaga. Tundidel, mis märgipeole eelnesid, sai toimetuste teljeks iga peo vaieldamatult tähtsaim komponent – toitlustus.

Kella 17.15 paiku olid suuremad ettevalmistused mäele jõudmas, kuid tarvis oli teele saata mõneliikmeline ekspeditsioon üritust sponsoreerivasse MySushi restorani. Rühma osaks said peale planeeritute veel mõned entusiastlikud, mitmesugustel põhjustel koolimajja jäänud õpilased. Kõlas pinkidelt olukorda juhtiva peakorraldaja üleskutse: „Nii palju käsi, kui võimalik!“. Anti avapauk ja selge eesmärgiga salk väljus koolimajast, arendades ettevalmistuste õhkkonnast kantuna märkimisväärset tempot. Mõni pimedatel Tallinna tänavatel siia-sinna sammuv jalakäija leidis mahti ka kergeks kulmukergituseks, nähes sihikindlate nägudega noori sushi-vaagnatega mööda Tammsaare parki tormamas.

Kui aasia toidu diviis taas kooli jõudis, olid korraldajad täisvalmisolekul ja mitteasjaajajaid saadeti laiali. Ühe peakorraldaja sõnul algas nüüd „kõige stressirohkem aeg – eesmärkideks oli olla vaiksed ja efektiivsed“.  

Õues oli juba kesksügiseselt pime ning Jaani kirikukellad lõid kuus korda, mis tähendas, et oli aeg alustada piduliku märgipeo aktusega. Kui õpetajad olid oma kohad saalis leidnud, sisenes klasside kaupa pudireas abituurium. Hümnile järgnes direktor Ene Saare kõne, milles innustati olema eeskujuks ning kandma märki auga ja uhkusega. Kätte oli jõudmas õhtu tipphetk: pea tund aega kestnud märkide rinda saamine. Abituurium elas aplausi ja harvade naeurapahvakatega hoogsalt sellele kaasa. Peale õpilasi oli aeg välja valitud õpetajatele märk rinda sobitada. See oli nii ühtedele kui teistele emotsionaalne moment.

Seejärel esitas gümnaasiumiansambel pala nimega „Märgilaul“, mis tundus justkui loogiline jätk, nüüd kui märgid rinnas. Märkamatult oli möödunud poolteist tundi ning õhtujuht andis sõna Villu Rajale. Paljude abiturientide meelest oli see pika puuga parim kõne, mis pani paari minuti jooksul väga keskendunult kuulama, elu üle mõtlema ning õigetes kohtades naeru kihistama.

Nagu ütles Villu Raja oma kõnes: „Miks see kõik?“ siis meie küsisime REK-i presidendilt miks on märgipidu vaja. Andreas leiab, et märgipidu on oluline kahe põhjuse pärast – esiteks annab võimaluse väärtustada ja tunnustada õpetajaid ning teiseks võimaluse realiseerida kooli deviisi. Küsisime veel Andreaselt, kuidas jäi tema ise rahule märgipeoga. REK-i president võttis hetke, et seedida meeliülendavaid emotsioone ning seejärel meenutas hubast olemist meie kooli kajavas aulas, rõõmu ja naeru ja muidugi ka ühtekuuluvustunnet märkide rinda saamisel.

Oskar Pukk 139A
Kristjan Suuder 138A