Ma peksan sõitva auto katust. Ainus asi, mis hoiab mind maha lendamast, on katusekast. Mu kõrval lehvivad varastatud kassapidajariided.

Mu alt kuuldub teatraalne ohe. Mu kasti põhjas on kõlarile seatud telefon, kus olev hääl jätkab: “Palun ära lõhu mu autot ära, see on laenatud.”

“Ütle seda mulle näkku!” sülgan ma nutitelefoni poole tagasi.

“Ma ei saa, ma sõidan,” vastab hääl, tasakaalukas nagu alati.

Ma oigan ja viskan end kõvale plastikule pikali. Me oleme rännanud piisavalt kaua, et päevade lugemine ei tööta enam aja mõõtmiseks. Katsed leida leida sotsiaalide sõltuvusele lahendus ei kanna kunagi vilja ja ma olen väsinud.

Ning vihane. Ma olen vihane nende.... Snapbookide ja Instarite ja Twatchatide peale, valitsuse kaasosalisuse peale, mu neetud autojuhi kes ei SUUDA SIRGELT SÕITA-

“Seltsimees, sa pead leidma turvalisemaid viise oma viha väljendamiseks.”

Ma pööritan oma silmi. Ta on naeruväärne, järjekordne sotsiaalide sõltlane kes arvab, et suudab midagi muuta, ise samal ajal telefoni külge liimitult. Ta lõpetaks koletise toitmist, kes ta sisikonda sööb, kui ta mõtleks oma ideaale tõsiselt.

“Ja kuidas?! Sotsiaalidega või?”

“Need ei ole väikestes kogustes nii ohtlikud, tead.”

“Ei ole või? Siis miks ei suuda sa oma telefonist eemale vaadata?” ma karjun ja viskan oma telefoni autost eemale. See lendab teel kildudeks ja kaob kiiresti sadade meetrite taha.

Ma tunnen end paar sekundit hästi, nagu ma oleks nüüd oma autojuhile hästi ära pannud. Kuid vaevalt minutiga täitub mu keha ja mõistus uuesti vihaga. Ma tunnen selle loksumist mu sees, väljapääsuta, kuna ma ei saa seda enam kellegi teise peale välja valada. Tõusen ärritusest istukile ja hakkan taeva poole kriiskama, kuni ma hingeldan ja kurk ajab nõelu välja. Viha mu sees ei jahtu, aga see väsib koos minuga.

Ma ei tunne end paremini, aga maailm ei ole enam kauge ja mu mõtted suudavad end mõistetavasse ritta panna. Ma hakkan mõtisklema, sest sõltlased ju ei suuda.

Inimolendid tegid võimatut! Hiiglaslikke programme, mis jälgivad iga inimese igasekundilist tegevust, eesmärgiga muuta nende käitumist ja ennustada nende otsuseid. Inimaju mudelid lõhutakse informatsioonihunnikuteks. Suuremateks, kui ükski inimene suudaks ealeski lugeda- aga masinad on nende analüüsimises väga head, paremad kui ükski inimene eales suudaks olla.

Seejärel said masinad ülesandeid- ennustada tuleva poolaasta kasumeid, öelda, kes sooritab järgmise kuriteo, leida viis, kuidas võimalikult palju inimesi klikiks just sellel reklaamil. Aga kõige suurem läbimurre oli sotsiaalide uue algoritmi leiutamine. See oli nii võimas käitumismustrite ennustaja ja mõjutaja, et keegi ei suutnud selle kasutamist lõpetada. Masinate ülevõtuks kulus vaid põlvkond.

Inimesed oleksid pidanud vastu hakkama. Isegi esialgu, kui masinad olid vaid mugav tehnoloogia, oleksid nad pidanud mässama. Üldist mässu aga ei tulnud. Selle asemel normaliseerus masinatest sõltumine igas eluaspektis. Algoritmid muutusid osaks inimestest, millele inimeste ajud reageerisid ümberorganiseerimisega. Masinad, kas kogemata või meelega, tegid uut sorti inimesi, täiuslikke tehnoloogia tarbijaid ja sotsiaali sõltlaseid. Rikkumata ajuga ei ole võimalik nendega suhelda. Kuidas, kui vestluspartner suudab rääkida igast teemast kuni paarkümmend sekundit?

Kõik, kellega üles kasvasin, langesid masinate võimu alla. Kõik nad on selle ühiskonna aeglases hävingus kaasosalised. Ja ma ei kaitse neid, kui jõuab kätte tasumise aeg.

Sest see aeg peab tulema, ma taipan. Üks hetk on kõigi ajud nii rikkis, et isegi praegused juhtprogrammid ei suuda ühiskonda koos hoida. Ühel sellisel päeval ma saaks leida bensiinilao, mille valvurite lühi- ja kaugmälu on kümme sekundit, varastada tikud poest, mille müüja ei tea midagi peale oma kassa ja selle ümbruse, ja ma paneks lähima telefoniposti põlema. Sellel järgneks lähim andmekeskus, millele järgneks lähim elumaja. Nad kõik on ju kaasosalised.

Ma kujutlen, kuidas ma paneks terve maailma põlema, maast taevani. Päike säraks, suurem ja oranžim, kui kunagi varem, tähed laieneksid kuni kogu nende taevane kuningriik on valgusega kaetud ja isegi ookeanid oleksid täis vedelat kulda. See oleks ilus. Vahest jääks osa elustikust ellu ja nad alustaksid uuesti ilma nende pattudeta, vahest mitte- peaasi, et maailm vabaneb lõpuks kõigist nendest alamatest olenditest, kes iseendale suised pähe panid.