Pildil on kaks keskset ja jõulist sümbolit, perifeerias peituvad aga olemuselt kummalisemadki kujud, kes oma tähendust nähtavasti nii kergesti uurijale ei paljasta. Samas on isegi analüüsile vastuvõtlikud peategelased omamoodi korrumpeerunud, osalt lihtsustatud, osalt hoopis millegi võõraga segatud. Helge moment, mis ükssarviku taltsutamine olemuslikult olema peaks (kuigi isegi selle motiivi taga lasuvad teatud kulmu kergitama panevad nüansid) leiab aset pilvise, tinase taeva all. Rohelus, mida stseen justkui intuitiivselt nõuab, on asendatud siledate kivinukkide ja elutu merevaatega.
Teose vasakus nurgas üleelusuuruses pesas paistab olukorda seiravat terava pilgu ja autoriteetse olekuga lind. Miski temas, vahest proportsioonid või analüüsiv ilme, on inimlik. Linnumees moodustab pildis ilmneva kolmurga ühe punkti, pilk temale juhib meid taas otse tüki peakangelasteni. Samaaegselt on ta oluline komponent väljajoonistuvas kontiinumis, milles vasakul asuv müstiline loomariik kohtub paremal, künkal seisva inimkonnaga. Võõras ja nõiduslik põrkub tuttava ja loogilisega. Täheldamisväärne on ka kahe äärmuse visuaalne kõrguste vahe, mis võib anda tunnistust murtud võimutasakaalust – siiski ei paista kindla olekuga lindu see häirivat. Mõtlik pilk viitab ehk hoopis sellele, et igavesel loodusel on varuks palju enamat, kui hävinemisele määratud kindlusetorne püstitaval inimkonnal. Linnumees ei tundu olevat ainult vaatleja, vaid tähtsa kohtumise mediaator.
Teose keskmeks on ükssarv ja teda embav noor neiu.. On äärmiselt tõenäoline, et see kombinatsioon pärineb keskaegsest mütoloogiast – ideest, et ainus, kes võimsa looma taltsutada suudab, on noor puhta hingega tütarlaps. Neiu on riietatud valgesse, mis sümboliseerib tema süütust, kuid palju olulisemaks motiiviks osutub tema tume juuksepahmakas, mis muundub taevapiiril tormipilveks. See pilv võiks sümboliseerida emotsionaalset ja vaimset kadumist, kus aina enam kogub tähendust hea ja halb ning selle sügavam sisu. Seda ideed toetab ka neiu kontrastsus ülejäänud teosega – maailm on tumedatesse hallidesse mattunud, peaaegu mustaks värvunud, ja selle keskel tema, oma valges hiilguses, mis tundub töö keskel ere, kuid on tegelikult vaid veidi heledam hall. Peale seda liiguvad meie silmad otse neiu näole, otsides, mida tema sellest sündmusest ja ükssarvest arvab. Ja vastus on lihtne – mitte väga palju. Tema tühi pilk on eemale suunatud ning küllaltki hajameelne – täiesti vastanduv imelisele olukorrale, mis ükssarve taltsutamine on.
Paremal pool, kõrgendikul, seisab linnake. Spektri inimlik ots. Tegu ei ole kutsuva paigaga, räämas tornid on tõrjuvad ja tormituuled paistavad kaitsetuid tänavaid pühkivat. Kuid peale oma eelmainitud sümbolistliku tähtsuse annab asula vaatajale aimu pildi ajalisest kontekstist. Kivitornid, õlgkatustega palkmajakesed – keskaeg. Rüütlite, daamide ja ükssarvikute pärusmaa, mille ümber on kunstnik enda sünge tõlgenduse loonud. Veelgi, linn asub naisest kaugel, merest puutumata jääval rohumaal. Vahest on kohtumiseks ebamõistuspärasega tarvis end mõistusest ehk ühiskonnast hetkeks eemaldada?
Ükssarv on oma olemuselt müütiline tegelane ning on ka teoses silmatorkav ja ebareaalne – justkui polekski ta tegelikult osa tervikust, vaid keegi, kes lippas läbi toa ning vajus hetkeks diivanile jalga puhkama. Sest seda ta ju ometigi teeb! Ta puhkab tütarlapse süles enne oma maailma tagasi sukeldumist. Vaadates ükssarve välimust, paneme tähele, et tema ülesehitus pole päris traditsiooniline. Loomal on lõvi käpad, laigud ning kitsas vonklev saba, mis on sarvega hobusest üsna kaugel. See aga tõstatab küsimuse, kas tegelikult on tegu ükssarvega? Pigem meenutab olend keskaegset mütoloogilist looma, pardi – laigulist punakat tooni olendit, kes 13. sajandi paiku omandas halva maine kui trikitaja verejanuline koletis. Ükssarve keha sobib täielikult kokku tolle looma kirjeldusega, vaid nägu on erinev. See võib olla liigne analüüs, kuid on siiski põnev idee saatmaks veel põnevamat teost.
Kokkuvõttes on Jüri Arraku teos „Ükssarv“ tunduvalt tähenduslikum kui esialgu tunduda võiks. Mõtte otsimine võib aga võtta hetke rohkem, kui mõne teise teose üle mõtiskledes. Sellegipoolest arvame, et tegu on isegi ootamatult laia ja sügava kunstitööga, mille esialgne selgus on pigem petlik. Detsembris võib oodata sukeldumist kaasaegsesse kunsti, kus analüüsime midagi Mihkel Ilusa portfooliost.