me saame ainult loota
kevad pitsitab mu huuli
terav kevadpäike lõikab,
paistab otse lagipähe
tekib ketserlikke mõtteid
unustasin täna salli koju,
kindad ja mütsi ka
mõtlesin, et ju on soe
nüüd võitlema pean nohuga
külmas rahus, siiski
enam ma ei muretse
kord olen pange astunud
küll ükskord astun tiiki
need rasked tunded südamel
on koormaks kogu hingele
need ohtrad istutatud lilled
mis eal ei puhke õitsele
– Mats Mustamäelt
karjun metsas
kivi otsas
ja siis korjan lumikellukesi
seon kokku väikseid kimbukesi
ja asetan need hirvekorjusele
ma ei tea, kes tegi seda talle
aga ma mäletan.
mina mälestan.
ehk oli see saatus
ehk kokkusattumus.
aga siin ta on ja siia ta jääb
ehitan ta keha peale mäe
las ta puhkab
tuul õhkab
ja silitab õrnalt mu põske
õhk on kerge ja raske
ja tema lamab
siin samas
minu toodud lumikellukeste all
see aasta oli raske talv
– Egle Tormis
Ma kõnnin, on hommik ja külm on mu ninas
Laospilves sinisel taeval pole und
Enda kõrvalt valget möödumas silman
Ma taipan, et sajab lund
Ma kõnnin, on õhtu, tuul puhul mu kätele
Kilomeetri kaugusel undab tramm
Keegi suitsetab uksel, tal jõudis vist pärale
Et suu suitseb kõigil, kui on käes talv
– KR
Lehtedes puud, koidukuum päike
Antiigist kontuur kaugemalt paistab
Naeratus suul, silmades läige
Suvine tuul — vaid sind ma haistan
Marmorist naistele langemas kiired
Mu ümber on kõigil kuhugi kiire
Ka minul on kooli üpriski kiire
kuid endiselt imetlen karüatiide
– Sten Martin Kabrits