Hetkel väga suur enamus õpivad Reaalis vene keelt (gümnaasiumis on mõni üksik erand, kes on tulnud mõnest teisest koolist ja pole õppinud põhikoolis vene keelt) ja neile pole ka antud teist valikut, vähemalt B–võõrkeele tasandil. Alates sügisest on võimalik Reaalis õppida B–võõrkeelena vene, prantsuse või saksa keelt. Vahepeal kaaluti ka hispaania keele võimaldamist, kuid sellest mõttest loobuti. Tulevane kuues klass tegi otsuse prantsuse ja vene keele kasuks. Mõlemaid rühmasid avatakse kaks ehk pooled õpivad vene ja pooled prantsuse keelt. Ene Saare sõnul tuli riigilt suunis tõesti selle õppeaasta jooksul, kuid juba varasemalt oli plaan anda õpilastele valikuvabadus. Selleks õppeaastaks ei jõutud seda täide viia, kuid järgmine aasta osutus valituks juba enne riigipoolseid suuniseid.
Rääkisin erinevate keeleõpetajatega ning kõigi suust võis kuulda seda, et iseenesest on ju tore, et õpilased saavad ise endale keele valida, kuid muudatus toob kaasa ka palju ebakindlust. Näiteks muutub tunniplaanide tegemine palju raskemaks ning ükski aasta ei saa olla kindel, mida järgnevad kuuendikud valivad. Sellest tulenevalt on raske ennustada õpetajate koormust. Varsti ilmselt tekib ka olukord, kus vene keele õpetajaid ei vajata enam nii palju ning saksa ja prantsuse keele õpetajaid, keda hetkel on koolis mõlemat ainult üks, läheb juurde vaja. Nende leidmine võib aga osutuda keeruliseks. Lisaks toodi välja, et edasine gümnaasiumisse kandideerimine võib olla raskem, kuna näiteks prantsuse/saksa keelega ei pruugi saada igale poole kandideerida. See on ka üks põhjus, miks näiteks hispaania keel jäeti hetkel valikust välja, kuna väga vähesed gümnaasiumid pakuvad hispaania keele õpet gümnaasiumis. Ene Saare sõnul on aga tähtis, et reaalikatel oleks kõikide gümnaasiumite uksed valla.
Kui aga vaadata riigi otsuse mõju ühiskonnale, siis arvan, et selline otsus tuleb vägagi kasuks, kuna meil on väga globaalne maailm ning Eesti väikese riigina vajab mitmekülgseid inimesi. Mitmekülgsust aitab arendada just erinevate keelte oskus. Näiteks saksa, hispaania ja prantsuse keele (muidugi osad koolid pakuvad ka näiteks soome keelt või üldse midagi muud) õppimine annab väga laiad võimalused Euroopas. Arvan, et meist paljud on käinud Lääne- või Lõuna-Euroopas reisil ning on avastanud, et meile hästi tuttava inglise keelega pole seal tihti suurt midagi peale hakata. Kohalikud tihti räägivadki just näiteks hispaania, prantsuse või saksa keelt. Samuti Euroopa Liidus tööd otsides annavad need keeled väga palju juurde, kuna kõik suuremad EL-i asutused asuvad just Lääne-Euroopas, kus töökeeleks on suures osas prantsuse keel. Praegune Eestis laialt levinud vene keel nendes piirkondades nii palju juurde ei anna.
Vaadates ka praegust geopoliitilist olukorda, siis isiklikult näen rohkem potentsiaali Läänes kui Idas. Eesti vabanemist Nõukogude Liidust on möödas juba üle 30 aasta (nõukogude ajal oli vene keele õppimine kohustuslik), kuid ikka oli paljudes koolides vene keel ainus variant, kuna õpetajad olid juba olemas ja see on selle tõttu kergema vastupanu tee. Nüüd peavad koolid ka muid variante kõrvale pakkuma. Praegune seis tundub mulle olevat 30 aastat kohapeal tammumine. Lõpuks võeti selle vastu ka midagi ette. Riigipoolset otsust kindlasti ka mõjutas ning kiirendas praegune Ukraina-Vene sõda, kuna otsus kindlasti vähendab tulevikus eestlase vene keele oskust ning suurendab teiste keelte populaarsust. Kindlasti ei saa väita, et vene keel on halb, kuna Venemaa osutus agressorriigiks. Lihtsalt leian, et oli aeg samm edasi astuda uute keelte poole. Kindlasti õpitakse endiselt vene keelt edasi, kuid nüüd on kõigile tagatud valikuvõimalus ning pole kohustust õppida vene keelt nagu pole ka kohustust õppida näiteks prantsuse keelt.
Eestlaste vähenev vene keele oskus võib aga tuua kaasa ka uusi probleeme. Juba praegu teame, et eestlaste ja venelaste vahel pole olukord integratsiooniga just kuigi hea, eriti seda näiteks Ida-Virumaal. Segregatsioon muutub veelgi halvemaks, kui ühist suhtluskeelt jääb vähemaks. Paljud venelased ka ei õpi eesti keelt ära. Ida-Viru venelased näiteks sellepärast, et nad elavad venekeelses inforuumis ning neil lihtsalt pole eesti keele praktikat. See aga mõjub halvasti meie riigi julgeolekule, mis on viimasel ajal eriti tähtis. Ka riigikogu valimistulemustest on näha, et idavirumaalased kas ei käinud üldse valimas või andsid hääled n-ö protestikandidaatidele. Nemad on tihti aga suhteliselt radikaalsete vaadetega ning arvavad näiteks, et Eesti ei peaks toetama Ukrainat sõjas. Selle näide on Eesti Ühendatud Vasakpartei, kes sai riigikogu valimistel rohkem hääli kui Parempoolsed. Eestis pole olnud riigikogus n-ö venelaste parteid, venelaste seas oli kõige populaarsem Keskerakond, kuid nemad ei köida enam venelasi piisavalt. Leian, et järgmistel riigikogu valimistel leiab ka venelaste partei oma koha riigikogus. Valimistel tuli väga hästi välja vene valija kibestumus, mis on tingitud just segregatsioonist. Nüüd, kui suure tõenäosusega vene keele õppimine jääb eestlaste seas vähemaks, peaks erilist tähelepanu pöörama just kohalikele venelastele. Neile peaks pakkuma parimaid võimalusi eesti keele õppimisel, kuid seda ei tohiks liialt peale suruda, nagu meile on suurel määral surutud vene keele õppimist, kuna see tekitab neis negatiivse emotsiooni. Ühest küljest tahaksin, et Eestis oleks eestikeelne haridus kohustuslik, mida paljud erakonnad plaanivad ka kehtestada, kuid samas mingil määral saan ka aru venelaste soovist oma emakeeles õppida.
Igal õpilasel on nüüd antud võimalus teha endale parim otsus. Eestis on valdkondi, kus tuleb vene keel väga kasuks (näiteks teenindussektor), kuid on ka palju valdkondasid, kus mõne teise keele oskus on palju tarvilikum. Jah, kindlasti viienda klassi õpilane nüüd täpselt ei tea, mida ta tulevikus teha tahab ja mis keel oleks talle parim, kuid vähemalt on talle antud see vabadus valida. Kindlasti ka vanemad oskavad suunata last valiku tegemise. Õpilasel on siis ka suurem motivatsioon õppida, kui talle on antud rohkem vabadust, mida õppida.
Leian, et muudatus suures pildis toob kindlasti rohkem kasu kui kahju. Eelkõige võidavadki sellest õpilased. Jah, koolidel võib olla alguses raske kohaneda, kuid arvan, et see pole liiga keeruline ülesanne. Tänu mitmekesisele keeleoskusele saab Eesti endale mitmekülgsemad noored, kes ka jõuavad kaugemale.
Anna-Liisa Saar 139C