„Eesti keele seletav sõnaraamat“ annab sõnale „klatš“ vaste „keelepeks, tagarääkimine; tühi jutt, klatšijutt“. “Sünonüümisõnastikus” leiduvad vasted keelepeksule on näiteks klatš, külajutt, tühijutt, jutud, ilmajutt, kuulujutt, kuuldus, kõmu, lorijutt, kõlakas, vanaeitede jutt, tagaseljajutt, pastlatelefonijutt, suuseitung, sahin, sosijutt. See näitab, kui negatiivse alatooniga keelepeksu ja klatšijuttudesse suhtutakse. Kuid kui kõmule vaadatakse niivõrd viltu, siis miks see ikkagi nõnda palju huvi pakub? Kas keelepeksul võib ka positiivseid külgi olla?

Eestis tuntuimad ja suurimad kõmujuttude levitajad on ajakiri Kroonika, Elu24 ja muidugi sotsiaalmeedia. Enamasti kajastatakse kollases ajakirjanduses ning sotsiaalmeedias ühiskonnas tuntud isikute skandaale, suhtestaatusi, imelisi muutumisi jne. Üks põhjustest, miks kollast ajakirjandust jälgitakse ja tagaseljajutte räägitakse, on uudishimu. Uudishimu rahuldamisel tõuseb dopamiini tase kehas ning inimene muutub entusiastlikumaks ja energilisemaks. Lisaks annavad kõmujutud hea võimaluse nii tuttavate kui võõrastega ühiseid jututeemasid leida, mis omakorda muudab vestluskaaslased lähedasemaks.

Klatšimine on eelkõige positiivse eesmärgiga tegevus, sest see on evolutsiooniliselt vajalik. Kuulujutud aitavad mõista sotsiaalseid suhteid, sotsiaalset käitumist, inimkonda ja iseennast. Keele tekkimise üks peamistest põhjustest oli tõenäoliselt kuulduste rääkimise vajadus, sest juttude levimisel saadi sotsiaalselt kasulikku informatsiooni sellest, keda saab usaldada ja kellest eemale hoida, teistest hõimudest ning probleemidest ühiskonnas. Klatšimine aitas inimkonnal ellu jääda. Veel üheks kuulujuttude plussiks on ühiskondlike väärtuste ja sotsiaalsete normide määratlemine. Külajuttude lobisemine ja kuulamine õpetab, mida inimestelt eeldatakse, mida peetakse normaalseks käitumiseks ning milliseid olukordi tuleks vältida. Samuti on klatšimise üks funktsioonidest informatsiooni analüüsimine ning toimib samal põhimõttel kui “sõbraga jagatud mure on pool muret”. Teise isikuga oma teadmiste koorma jagamine kergendab südant ning aitab saadud informatsiooni paremini lahata.

Olgugi, et klatšimine on evolutsiooniliselt vajalik, võivad valel ajal, vales kohas ning ebasiiral eesmärgil räägitud jutud teistele inimestele haiget teha. Klatšimise halb maine tekkis 15.-18. sajandi nõiaprotsesside käigus Euroopas ja Euroopa koloniaalmaades. Kuulujuttudest sai nõiaprotsesside esilekutsuja – kui kellegi tegevustest küsitavaid jutte liikus, sai temast koheselt kahtlusalune. Samamoodi on tänapäevalgi, pealtnäha süütud jutud võivad hävitada kellegi maine, teha neile liiga ning iga edasirääkimisega moonduvad jutud veelgi hullemaks ja valelikumaks, eriti sotsiaalmeedia kaudu. Haiget võib teha ka sõbra saladuste väljarääkimine, mille tagajärjel kaotatakse omavaheline usaldus. Eelnevate põhjuste tõttu on oluline, et klatšijuttude lendu laskmise kavatsus ja eesmärk ei oleks teise maine rikkumine ning inimese haavamine.

Kuigi klatšimise positiivsed küljed kaaluvad üle negatiivsed, tuleks laimujuttude edasi levitamisel olla mõistuspärane, sest vastasel juhul tehakse kellelegi haiget. Inimühiskond ei peaks lõpetama kuulujuttude rääkimist, sest klatšimine on väga inimlik ning suur osa igapäevaelust. Klatšimise kui tegevuse laimamise asemel peaks teadvustama seda sotsiaalse tööriistana ning kasutama seda ratsionaalselt.  

Kasutatud allikad:

  1. Dunbar, R. I. M. (2004) Gossip in Evolutionary Perspective. Review of General Psychology, 8(2), 100–110. Loetud: https://doi.org/10.1037/1089-2680.8.2.100.
  2. Waddington, K. (august 2022) Gossip is often dismissed as universally bad. But little moments of chatter can make a big impact. Loetud: https://www.bbc.com/worklife/article/20220804-the-surprising-benefits-of-gossip.

Birgit Reintam 139C