Eestlaste üheks olulisimaks käitumismustriks on laita, kus viga näeb laita. Seega tundsin end lausa kohustatud kirjutama emakeelepäeva puhul hoopis eesti keele valupunktidest ja tooma välja teada-tuntud situatsioonid, mida oleks palju hõlpsam kirjeldada vastava mõistega, selmet pikka vestlust maha pidada. Seegi on aegade algusest teada, et ega eestlased pikka juttu salli. Olen enam kui veendunud, et just nende sõnadega teeksime eskimotele ja nende mitmekümnele sõnale lume kohta pika puuga ära.


Ema unustas-poes-piima-võtta-ja-jättis-mind-üksinda-kassasse (tegusõna)

Küllap meenub kõigile kord, mil ema või isaga muretult kassajärjekorras seistes meenub vanemal, et unustas piimapaki võtta ja tõotab pühalikult, et naaseb nii ruttu kui inimlikult võimalik. Kassapidaja saab lapsevanema äraolekust vaid hoogu juurde ja hakkab kui tuulispask kaupa piiksutama. Nii jõuab kätte aeg, kui peab kohmetult ütlema, et materiaalsete varadega isik pani plehku ja ei oska enam isegi lubada, millal või kas ta üldse tagasi tuleb. Olukorda süvendavad ohked tagapool seisvatelt poodlejatelt. Kuid peagi lõppeb ka see õudus ja päevakangelane saabub pangakaardi ja sületäie ununenud toodetega.


Ühistranspordi-peale-jooksmine-ja-peale-jõudes-haudvaikuses-ähkimine (nimisõna)

Antud olukord on ehk suunatud kitsamale inimgrupile, seega seda hüpoteetilist mõistet võiks pidada terminiks, mis kuuluks ühistranspordiga sõitja terminoloogia alla. Tugevam samastumine esineks veel siis, kui mõistet kasutaval isikul esinevad tugevad probleemid ajaplaneerimisega. End kodus valmis seades võib meelepärasele ühistranspordile, näiteks bussile kiirustajat tabada ülbus, et jõuab veel rahulikult kohmida. Uksest väljudes hakkab siiski pihta sprint ja võitlus ajaga, kus kaotus ei tule kõne allagi. Peatust märgates võib mõni algaja sprintija sammu aeglustada, uskudes sinisilmselt, et oht on möödas. Kuid samaaegselt on silmanurgast näha, kuidas mitmerattaline monstrum samasse sihtkohta kihutab. Kui ilmastikuolud ja bussijuht juhtuvad jooksja poolel olema ja bussis on iste- või seisukoht kindlustatud, piirdub õnn sellega, sest kaasreisijad on just nimelt sellel korral kohutavalt vaiksed. Ainuke heli, mis kõigile kõrvu kostub, on eelmainitud liduja ähkimine ja puhkimine. Adrenaliinitaseme langedes meenub veel, et kogu sõitjaskonnal olid suurepärased vaatekohad kohmaka jooksja vaatemängule.

Tegusõna saaks vajadusel laiendada ka õnnetutele reaalikatele, kes oma treppidest jooksmise oskusi ülehindavad ja pärast söögivahetundi nullkorruselt neljandale korrusele ronides ja tundi hilinedes hiirvaiksesse klassi puhkides sisenema peavad.


Piinlikkus-kui-kohtad-vana-tuttavat-keda-püüdsid-vältida (omadussõna)

Maailm on väike, Eesti veelgi väiksem. Pea võimatu on linnaruumis liikuda, ilma et tuttav nägu vähemalt kord vastu naerataks. Kuid vahel ei ole suurt tungi tuttavat tervitada. Ajapuuduses sagimine, maksmata võlad – põhjuseid on mitmeid. Olukord kisub õnnetuks aga siis, kui põgenemispüüdlust pealt nähes läheneb sõbralik tuttav sellele vaatamata. Tol hetkel valdavat emotsiooni ja sõnaahtrust on raske millegagi kõrvutada.


Johanna  Paide 140B