Olles kümnendas klassis toosama ebaoriginaalse järelduseni jõudnud, otsustasin uurida, mida ühe kontrolltöö kirjutamine õpilasele meditsiinilisest vaatenurgast tähendab.
Stressivastet saab uurida lõpmatul arvul moel – naha elektrilise takistuse vähenemise kaudu hinnatakse higistamise määra, võetakse pulssi, jälgitakse hingamissagedust ja tehakse väga palju sellist, mille teostamiseks ühe arvestatava õpilaspopulatsiooni puhul oleks tarvis tervet kliinikut. Et üldiselt peavad arstid elude päästmise näol tegelema märksa tühisemate ettevõtmistega ja Tartu ülikooli teadurite meeskond ühe tundmatu üheteistkümnendiku ümber naljalt ei koondu, olin sunnitud stressi „mõõtmiseks“ otsima lihtsamat moodust. Üks viis, kuidas keha stressiga toime tuleb, on hormoonid. Kui miski eluks sobilikku seisundit ähvardab, mobiliseerib keha terve arsenali biokeemilisi vahendeid, et ohtu neutraliseerida. Stress on stress, olenemata sellest, kas stressoriks on lõvi, nälg või matemaatika kontrolltöö (kusjuures keha neil suurt vahet ei teegi) – igal juhul on stressivaste oluliseks komponendiks üsna uuritud ja tuntud hormoon, kortisool.
Kahjuks ei ole inimkehas pidevalt tõusvate ja langevate hormoonide määramine lihtne ning ainus variant selleks on tükike inimesest reaalselt kaasa võtta. Kuna iga keha sisekeskkond kajastab omade mehhanismide kaudu kogu keha olukorda, saab aga mõnikord valida sellise tüki, mille kaasahaaramine uuritavale isikule suurt kahju ei too – näiteks võib proovi võtta süljest. See variant tundus üldiselt ka pisut vastuvõetavam, kui kastitäie süstlatega koolikoridorides ettejuhtuvate hingede terroriseerimine. Küsimus oli vaid selles, kuidas kontrolltöölise sülg laborisse võiks jõuda – vastuseks olid testtuubid, mille iga uuringus osaleja sai täiesti iseseisvalt pärast tööd täita. Koos ankeediga, mis pidi talletama mõned analüüsiks ülitähtsad andmed, läksidki tuubid rahva sekka. Logistika oli, nagu alati, piinarikas konstant.
Mis selgus? Reaalkooli õpilased olid kontrolltööde ajal üsnagi stressis – vähemalt füsioloogilises mõttes. Nii mitmelgi korral väitsid huvialused olevat oma emotsionaalse seisundi igati rahuliku, kuid nende kortisoolitasemed olid laes. Võrreldes normaaliga oli keskmine kortisooli tõus enam kui kahekordne. Korrelatsioonid soo, vanuse või emotsionaalse seisundiga puudusid pea täielikult. Veelgi, paljude proovide puhul kortisoolivaste praktiliselt puudus, või oli paradoksaalsel kombel isegi normaalist madalam. Rida kummalisi ja ettearvamatuid tulemusi, mille lahti harutamine kujunes ootamatult nauditavaks protsessiks.
Esiteks, kuidas on võimalik olla rahulik ja rõõmus siis, kui sinu kesknärvisüsteem parajasti kogu organismi surmaheitluseks ette valmistab? Sellest küsimusest joonistub välja lihtsustus, mida sageli stressist rääkimisel kasutatakse – et kõik stress on halb. Krooniline stress on kindlasti ebasoovitatav, kuid akuutne pingeseisund võib olla üsna nauditav. Tegelikult ei olegi stress ju ebanaturaalne või kahjulik nähtus, tema selge eesmärk tõsta lühikeseks ajaks keha võimekust. Teine seletus seisneb harjumises. Piltlikult öeldes: kesknärvisüsteem, mis peab hoolitsema sinu ellujäämise eest, ei saa endale lubada sellist mugavust nagu sinu emotsionaalkeskused. Psühholoogilisel tasandil võib kontrolltöödega harjuda, kesknärvisüsteem aga teeb oma tööd vastavalt alateadlikule ohuhinnangule edasi.
Siiski võib ajapikku juhtuda ka nii, et isegi organism „väsib“ stressist ära. Läbipõlemine ehk burnout on reaalne psühhiaatriline seisund, mis muuhulgas viib stressivaste suhtelise puudumiseni. Kuid stressivaste kaotamine tähendab ka seda, et mitmed sellest tingitud ajutised muutused, näiteks mälu paranemine ja aju energiavarustatuse suurenemine, ei käivitu. Kortisoolivaste puudumist võivad tingida ka muud tegurid, kuid isiklikult pean antud hüpoteesi kõige pädevamaks – endokriinhaigused on harvad, väsinud nägudega reaalikad on märksa sagedam nähtus.
Mainisin, et sugu ja vanus ei mänginud stressivaste intensiivsuses mingit rolli. Võib järeldada, et Reaalkooli õpilaspopulatsiooni raames hindasid kõigi katsealuste kesknärvisüsteemid kontrolltöö ligikaudu samasuguseks vastaseks. Seega üritati jõuda kontrolltöö tegemiseks parimale võimalikule kortisoolitasemele, mille korral vaimulend oleks kõrgeim, aga käed liiga ei väriseks. Omamoodi kaunis viis näidata, et paljuski on inimeste reaktsioonid maailmas toimuvale n-ö sama koodi poolt määratud. Selle koodi lugemiseks tuleb aga tulevikus jõudsalt edasi katsetada ja keskkonna suhestumist inimesega nii filosoofilisel kui bioloogilisel tasandil uurida.
Suur tänu kõigile, kes projektis osalesid!