Nõnda algas minu kogemus Euroopa eksperimentaalteaduste olümpiaadiga (EOES). Sisuliselt on tegu grandioosselt nimetatud loodusteaduste olümpiaadiga, aga see ei mängi siin suurt rolli. Pole ju selle artikli eesmärk kirjeldada „kuiva nohikute kokkusaamist” (sorry, not sorry), vaid rahvusvahelist seltskonda ja seda õhkkonda, mis seal valitseb.
Kõige meeldivam osa rahvusvahelise / Euroopa / Baltikumi / you name it olümpiaadi juures oli teiste sinnatulnutega kohtumine. Tegu on nagu loomaaiaga, kus isendeid on kõikjalt ning kes kõik on üle keskmise sõbralikult meelestatud. See pakub hea võimaluse kogeda erinevaid kultuure ja miks mitte õppida midagi mõnes uues ja tundmatus keeles või harjutada juba koolipingis õpitud võõrkeelt. Ma võin lubada, et sakslased on meeldivalt üllatunud, kui esimene fraas, mida nad sinu suust kuulevad, on tavalise ,,Hello!” asemel hoopis ,,Guten Tag!”. Ja ega ka inglise keel arenemata ei jää. Isiklikult olid parimad kogemused keelelises mõttes austerlastega ja rootslastega, kuid igaüks leiab endale oma!
Olümpiaadiliste huvid kattuvad suurel määral, mis on ju võimas! See avab palju erinevaid vestlussuundi ja teeb igavad ekskursioonid kordades põnevamaks. Peamiselt räägiti teaduslikel teemadel, aga puudutamata ei jäänud ka teemad, mis kaasasid vestlustesse humanitaarhinged – sest kes ei naudiks mõnetunnisel bussisõidul rootslaste vallutatud bussi tagaosaga ühineda ja teha top 10 listi sotsialismi pärlitest (tipnes tasuta ravikindlustusega KÕIGILE, kui kedagi kõnetab). Mind üllatas, kuidas inimesed tulid pidevalt küsima Eesti digivõimaluste kohta. Kes oleks võinud aimata, kuidas teadlikkus „digiriigist“ on nii laialt levinud. Näiteks tuli meiega kohe olümpiaadi alguses väga elavalt Eestist sisse võetud poliitik, kes meie kommentaare kohe üldse kuulda ei soovinud, aga ka noortel oli väga suur teadlikkus kui. Ühesõnaga väga meeleolukas!
Muidugi saab välismaisel olümpiaadil (nagu igal välisreisil) tutvuda korraldajamaaga. Kui Fortuuna, naeratab antakse võimalus elada sisse kohalike (üli)õpilaste argipäeva ja suure tõenäosusega määratakse sulle ka (rohkem või vähem) kohalik giid. Pea kogu rutiinne suhtlus toimubki läbi giidi ja hea giidi korral on reisikogemus kordades etem, sest tehniliselt ei tohiks ilma giidita õhtul väljagi minna. Tehniliselt. EOES-il viidi meid sisuliselt Tšehhi versiooni Tartust (ülikoolilinn, ca 100 000 elanikku), kuid puudus esteetika ning tunda oli kunagise idabloki hõngu. Meid võttis vastu Hradec Kralove ülikool, kuid nemad just oma finantsvõimekuse poole pealt ei hiilanud. Meid majutati vanas„ajaloolises” hotellis ilusti nii bussi- kui ka rongijaama kõrval, mis töötas kui kella kuueks ajastatud äratuskell, sest loomulikult olid seinad sümboolsed ja igasuguse helikindluseta. Ka söök oli küsitava väärtusega. Peamiselt ülikooli sööklast pärit, pakuti seal igasugu kohalikke special’eid alustades magusast (!?!) mooniseemnetega pastast (jah, pasta, kus oli suhkur ja purustatud mooniseemned) lõpetades keedukartulite ning kodujuustuga. Isiklik lemmik oli mannapuder kakaopulbriga, mis iseenesest oli maitsev, kuid tegu oli lõunasöögiga.
Samas ei olnud see märkimisväärne probleem, sest õnneks on Tšehhis toidud/joogid (aga mitte riided!) üllatavalt soodsad. Paarieurosed restoranitoidud ei ole üldse midagi erilist ja need road olid tõesti maitsvad. Samuti olid erinevad joogid küllaltki taskukohased ning õhtuid kohalike lemmikpaikades veeta oli väga mugav. Küll aga osutus probleemiks nende sularahalembus ja oma valuuta. See tegi hindade arutamise keerukaks ja nii mõnigi kord pidi kohalike käest Tšehhi kroone eurode vastu vahetama. Taaskord väga meeleolukas!
Kokkuvõtvalt oli EOES imeline. Jah, testide osa oli ebameeldiv ja küsitava väärtusega, aga kõik muu, mis sellega kaasnes, oli lausa vapustav. Igaüks sai endale giidi igasse Euroopa suuremasse linna ja vahest ka mõne uue lähedase sõbra! Isiklikult seda enam uuesti ei teeks, aga kõikidele teadmishimulistele soovin palju edu tulevastel olümpiaadidel!
Tobias Palm 139B