Silma torkab topeltpupillide motiiv, kujutatud on üheaegselt inimsuse hajumist ja reaalsusest võõrandumist. Või ehk oli tegu absintismist tingitud topeltnägemise kunstilise tõlgendusega? Pea pool sajandit hiljem annab Jüri Arrak kahekordsed silmaterad „Suure Tõllu” salakavale Vanapaganale, toetades motiivi kinnistumist inimest ja mitteinimest lahutava orientiirina – absindijoojad on veel kuskil vahepeal.

Üks Wiiralti kunsti olulisi jooni on moraal, mis on peidetud pea iga suurema töö taha. Siin aga õpetus puudub, emotsioon puudub, on vaid sünge ekstaas teadmisest, et oled põgenenud veel üheks õhtuks. Ja see teebki „Absindijoojad” niivõrd kütkestavaks – lihtsus, mis seisneb kahes mehes ja nende sõltuvuses maailma eest ära jooksmisest. Sama süngus peegeldub ka Wiiralti elus teose sünnihetkel. 30ndate algus oli kunstnikule keeruline periood, mil elu pahed ja vaesus võtsid võimust nii tema kunstis kui ka kogemuses..

Lõpuks jõutakse ikka samasse paika tagasi, kust põgeneda katsuti. Mõneks ajaks antakse küll vaba voli reaalsust natuke voolida, selle piire pisut nihutada, kuid halastamatul kombel järgneb alati naasmine tõelisusse.  Kuid tõeline absindijooja ei pea plaani ega märgi tundide möödumist päevikusse, ta elab hetkes, mis on sealjuures kõigist hetkedest kõige ilusam. Kiirgava pärja võtab kohe-kohe üle järgmine hetk, mis seejärel kõik eelmised ja kõik tulevased varju jätab – maiste murede eest pagemise maraton.  

Peale selle osutub mõneti ootamatuks teose kompositsioon. Wiiraltile võiks omaseks lugeda sisutihedaid teoseid, kus vaade avaneb pigem kaugelt. „Absindijoojad“ on aga lähivõte, isegi teose nn kangelaste näod joonistuvad vaevalt raamide piirides välja. See muudab töö vaid võikamaks, luues maailma, kus ümbrus ei olegi enam oluline ning loeb vaid sõltuvuse jälkus. Kindlasti on oluline vaadelda absinti kui teose füüsilist ja psühholoogilist keset (sest seda ta on) ning dünaamilisust, mis sellest tekib. Kuna absint on teoses kõige heledam, kisub ta automaatselt pilgu enesele ning juhib selle klaasidelt meeste huuli mööda nende grotesksete ilmeteni. See kinnitab sõltuvuse kandvat rolli ning võiks isegi väita, et muudab mehed teisejärguliseks.

Sellega paneme punkti oktoobrikuu kunstinurgale, kus avastasime Eduard Wiiralti teost „Absindijoojad“. Novembris plaanime sukelduda juba Jüri Arraku loomingusse.

Barbara Victoria Kuusk 138C
Kristjan Suuder 138A