Veelgi enam, võtsin endale eesmärgi nädala aja jooksul pühenduda täielikult professionaalseks netikommentaatoriks saamisele ning viia ennast kurssi kõigi selle müstilise kunsti telgitagustega. Rõhutan ka siinkohal ära, et kõnealune artikkel on loomult apoliitiline ning poliitilised netikommentaarid on esindatud nende keelekasutuse ja õigekirja, mitte poliitilise sõnumi pärast.
Oma teekonna alguses ehk esimesel päeval valisin pisut morbiidsevõitu artikli autoõnnetuses hukkunud noorest. Siinkohal lühikokkuvõte kommentaaride sisust. 20 kommentaarist 4 süüdistasid valitsust, 6 süüdistasid jalakäijaid ja noori ning enamus ülejäänudest süüdistasid Eesti teede olukorda. Üks kommentaar kirjutas 145 sõnalise lõigu valitsusliikmetele lahkumishüvitise andmisest, kusjuures õnnetust ei olnud ühegagi neist 145-st sõnast mainitud. Siirast kaastunnet võis välja lugeda umbes kolmest kommentaarist.
Kuigi pärast seda esimest kommentaariumikülastust vähenes oluliselt minu usk inimkonda, oli see käik ülimalt õpetlik. Esiteks õppisin ma netikommentaari oluliseima osa kohta – sisu. Mõistsin, et kommentaari koostamine pole midagi muud kui süüdlase otsimine. Veelgi parem, kui oled süüdlase juba enne artikli lugemist üles leidnud. Teiseks taipasin, et kommentaar ei pea tingimata artikliga seotud olema.
Pärast seda morbiidset kommentaariumit otsustasin pöörduda delfi kultuursema poole poole. Võtsin ette artikli äsjailmunud tippkoka ning saatejuhi Anthony Bourdain elulooraamatu kohta. Artikkel oli pikk ning tuleb tunnistada et mul ei olnud viitsimist seda lõpuni lugeda. Seega lootsin, et äkki saan kommentaare lugedes aimduse millest artikkel või kõnealune elulooraamat räägib. Selgus, et ikka ei saa. 24 kommentaarist ainult üks oli seotud selle koka kokandussaadetega ning kommentaari autor sai ka sõimata, sest kaaskommenteetrijad ei pidanud kokandussaadete vaatamist piisavalt mehiseks tegevuseks.
Olulise sisu puudumine võimaldas mul keskenduda hoopis teisele kirjandusžanri (ja seda netikommentaar kahtlemata on) tunnusele – vorm. Juhtiva kommentaariteadlasena saan öelda et üks õige netikommentaar koosneb kahest osast: ekraaninimi ja sisulõik. Kuna enamus kommentaarid on anonüümsed, siis ekraaninime valimisel saab lasta loovusel lennata. Paljud ekraaninimed on siiski üldlevinud eesnimed nagu Tiit, Virve, Ott jms. Mõned nimed on satiirilised sõnamängud artikli sisu kohta näiteks Porno Fratco, Kasulike Idiootide Välimääraja, Elektrimolekul, Oravatädi jms. Samas võib ekraaninime kasutada ka kommentaari pealkirja või sissejuhatava lausena. Näiteks Resoluutne Ei, Karm Reaalsus jne. Ühtlasi sobivad sellised nimed hästi punkbändidele.
Siinkohal on paslik rääkida ka tüüpilise kommentaari keelelisest poolest, mis on välja toodud eksklusiivses delfi kommentaariumi keelenurgas.
Delfi kommentaariumi keelenipid:
- Ära kohe kindlasti kasuta õigekirjamärke. Kui tõesti oled sunnitud koma kasutama, siis kontrolli, et sellele kindlasti ei järgneks ühtegi tühikut.
- Väldi inimeste pärisnimede kasutamist. Selle asemel leia oma kommentaari peategelastele mõni pilkav nimi näiteks Kaabu, Katja Kallas, Oravatädi, punaorav.
- Kui sa ei ole mõne sõna õigekirjas kindel, siis ära kontrolli seda ka ÕSist järgi. Sõnaraamatu on loonud ju keeleteadlased ning teadlasi teatavasti ei tohi usaldada.
Siinkohal tundsin ennast juba piisavalt kindlalt, et julgesin ette võtta poliitilise sisuga artikli kommentaariumi. Minu ohvriks sai hiljuti rahva seas tehtud sobiva peaministri uuringut kajastav artikkel. Ilmselgelt on tegu tulise teemaga ning pool päeva pärast avaldamist oli artikli alla kogunenud juba pooltuhat kommentaari.
Selleks ajaks kui mina lahinguplatsile jõudsin olid pooled kommentaarid juba sobimatu sisu tõttu eemaldatud. See, mis võis olla nende skandaalsete sõnumite sisuks jääb igaühe enda ettekujutamiseks. Siinkohal lükkaks ümber ka lugeja arusaama, et netikommentaarium on vaid ühe kindla maailmavaate ja partei pärusmaa. Ükskõik, milline on sinu meelispartei, võin kinnitada, et mõni puuduliku õigekirja ja puuduliku faktilise täpsusega kommentaar oli ka selle erakonna huvide eest väljas.
Kuigi oli hetki, kus kaotasin täielikult usu Eesti ühiskonda, võis üleüldiselt eksperimendi lugeda õnnestunuks. Siinkohal kuulutan ennast ka juhtivaks netikommentaarieksperdiks ning jään ootama vastava eriala professori koha pakkumist Tartu Ülikoolist. Lisaks, teen ettepaneku eesti keele õpetajatele hakata õpetama "netikommentaari" kui kirjandusžanrit. Nagu selgus on sellel olemas kindel sisu ja vorm ja muud žanri tunnused. Võin välja pakkuda lausa netikommentaari kui kirjandusžanri lühikirjelduse.
Netikommentaar on süüdistava või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas. Netikommentaari peategelasteks on peamiselt avaliku elu tegelased, keda tähistatakse satiiriliste hüüdnimedega.