Eesti koolisüsteemis on tulemus 63,5% võrdne hindega „3“, mida kirjeldatakse sõnaga „rahuldav“. Seega võib Eesti kõrgeima võimu (ehk rahva) osalemist oma riigielu üle otsustamisel kirjeldada sõnaga „rahuldav“. Moraalilugemise ning näpuga näitamise asemel on oluline teadvustada, mis säärase tulemuse on põhjustanud. Eesti tulemust võime kõrvutada teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega: viimastel Belgia riikliku tähtsustega valimistel oli sealne valmisaktiivsus 88,4%, viimastel Rootsi riikliku tähtsusega valmistel oli sealne valimisaktiivsus 87,2%. Seega ei ole võimalik pead liiva alla pista, väites, et tegelikult ei ole asi ju nii hull.
Aga miks jäetakse valimata? Demokraatlikus riigis on kõrgeim võim rahval ning Riigikogu valimine on üks olulisemaid kõrgeima võimu teostamise viise. Eestlasele meeldib poliitika suhtes kriitiline olla, ometi aga ei olda varmad otsustusprotsessis osalema. Ettekäändena jääb kõrva, et ei teata keda valida, ei viitsita protsessi süveneda – seega valitakse apoliitilisus.
Apoliitilisus on aga privileeg, mille viljelejad enda privilegeeritud staatusest enamasti aru saada ei pruugi. Apoliitilisus tähendab, et inimene tunneb, et ükski ühiskonnas tehtav otsus ei saa teda mõjutada, et tema privileeg ning teatav eelisseisus enda demograafilise grupi esindajana säilib mistahes poliitilise otsuse korral. Samuti ei huvita apoliitiliseks jäävat inimest temaga ühiskonnas koos olevate mistahes vähemuste esindajate tulevik, kes on paratamatult mõjutatavad, sõltuvad ning haavatavad langetatavatest poliitotsustest. Tundub üsna teoreetiline jutt, kuid tegelikult on siin juttu inimestest, kes elavad su ümber, ilmselt mõnest su sõbrast, pereliikmest, tuttavast.
See puudutab su klassiõde, kelle keha ning õigus aborti teha on mõjutatud poliitotsustest. See puudutab su vanaisa, kelle pension ning toimetulek on mõjutatud poliitotsustest. See puudutab su sõbrannat, kes tahaks oma tüdruksõbraga abielluda, kuid ei saa, sest poliitika ei luba. See puudutab su teise nahavärviga sõpra, kelle turvatunne sõltub vihakõneseaduse loomisest. See puudutab su ema, kes peab kuude kaupa ootama arstiaega, sest tervisehoiusüsteem on tugevalt alarahastatud.
Apoliitilisus tähendab, et suudad sellest kõigest mööda vaadata. Okei, empaatiavõimet ei saa paraku emapiimaga kaasa, seega ei ole keegi otseselt kohustatud teistele mõtlema. Inimesele on kõige olulisem tema ise. Siiski tundub, et jäädes apoliitiliseks, ei mõtle inimene ka iseenda peale. Mõeldes hüpoteetilisele valimiseas inimesele, kes on enda parima äranägemise järgi justkui ühiskonnas toimuva vastu immuunne, tuleb silme ette valgenahaline varases keskeas olev heteromees. Ta on suhteliselt terve, saab oma tööga võrreldes proportsionaalselt palka, avalikus ruumis ei kuule ta ilmselt vihakõnet enda nahavärvi või seksuaalse sättumuse kohta. Ta tunneb, et ta võibki apoliitiliseks jääda, kuna “teda ju ei mõjuta miski”, elu ei saaks tema jaoks parem ollagi. Ilmselt aga ei mõtle ta sellele, et võib vajada erakorralist arstiabi, on sajaprotsendiliselt mõjutatud kliimakriisist või jääb samuti ühel hetkel vanaks ning vajab riigipoolset toetust. Seega võib ta olla ükskõikne kõigi teiste suhtes, kuid enda heaolu tagamiseks ei ole apoliitilisus võimalus.
Seega on apoliitilisus privileeg, mida kasutavad liialt paljud, teadmata, mida see endaga päriselt kaasa toob. Poliitika ei ole ainult see, mis toimub Toompeal, poliitika on see, kuidas ühiskond meie ümber toimib. Mina tunnen, et ainuüksi juba enda soo pärast ei ole minul privileegi jätta valimata, sest paraku puudutab poliitika naiste õigusi väga suurel määral.
Ühiskonna toimimise tagamiseks on vajalik mõtestatud ning empaatiline osalemine indiviidi tasandil. Kui tunned ikka veel, et oled piisavalt privilegeeritud, et jääda apoliitiliseks, mõtle järgmisel korral hoopis oma panusele, mille andes muudad vähemuste hääle ühiskonnas kuuldavamaks!