Noorematele õpilastele kõnelesid vanemad koolikaaslased ise, tehes ülevaateid riigi geograafiast, ajaloost ja kultuurist.
Kultuuriga tutvumine ei jäänud ka pelgalt teoreetiliseks. Seltskonnatants aulas, ukraina toidud sööklas ja õpilaste korraldatud kohvikus ning lõpuks filmiõhtu (kahes kohas korraga, et oleks ka mille vahelt valida) andsid kõik praktilisema maigu sellest, mida päriselt võiks tähendad „Ukraina“. Esimesel korrusel sai nädala jooksul uudistada näitust „Krepi ja „Aprikoosi kiivrid““, lisaks toimusid mitmed loomingulised võistlused ja konkursid.
Avamaks ürituse laiemat mõtet ning uurida veidi telgitaguste kohta, tegi Reaali Poiss intervjuu korraldaja Emma Ermiga.
Mis on Ukraina päev?
Ukraina päev on meie kooli viis näidata solidaarsust Ukrainaga. See on selle aasta Taani päeva alternatiiv. Me tegime selle, et näidata oma toetust ja harida õpilasi. Samal ajal, kui Venemaa nii aktiivselt üritab ukraina kultuuri kustutada, tähistame meie seda.
Miks peab kool üldse siinkohal tegutsema?
Kooli mentaliteet on näiteks ja eeskujuks tervele järgnevale põlvkonnale. Meie kool on juba võtnud seisukoha – meil on näiteks Ukraina lipp aulas seni, kuni sõda lõpeb. Kooli moraal kandub üle õpilaste moraali. Kui me ütleme tulevasele põlvkonnale, et on okei olla ükskõikne riigi ja rahva suhtes, kellel on meiega väga sarnane minevik, ükskõikne teiste kannatuste suhtes, siis mis õppetund see on?
Miks olid sina nõus seda korraldama?
Alguses ma veidi kahtlesin, sest Ukrainas on praegu sõda ja see on ju kurb – samas meie pidime tegema positiivse ürituse. Kuigi meil olid muidugi poliitikud-kõnelejad, siis ülejäänu, mis me tegime, oli pigem poliitikakauge. Mulle tundus, et kuidas me saame teha sellise happy-cheery ürituse siis kui sõda käib.
Tähendab ma ei olnud kohe alguses pardal. Aga siis ma mõtlesingi kõike seda, mida ma enne ütlesin: kuidas Venemaa niiviisi üritab praegu Ukrainat lihtsalt ära kustutada. Kui toome sõja ajal tähelepanu ja üldse tunnustame teda, siis seal ongi meie panus Ukraina kui riigi ja tema kultuuri toetamisse.
Kas õppisid ise ka midagi uut?
Kindlasti, väikestele esitlusi tehes pidime ise materjali läbi töötama ja eks sealt.
Aga üldiselt... võib-olla selle päeva raames isegi mitte, aga ma olen mõelnud enda perekonnatuttavate peale Ukrainast. Nad kihutasid autoga läbi terve Euroopa Soome suunas, eks ju, kui sõda puhkes, nüüd nad peatuvad seal. Sõda on nagu see elevant ruumis, millest keegi ei räägi. Sest, siis kui räägitakse, siis on jälle pisarad ja kohutav. On vaja hoida seda tugevat meeleolu, uskuda sellesse, et sõda saab läbi.
Kõik on justkui tavaline, aga siis tuleb mingi üksik kommentaar, näiteks pere noorem poiss ütleb: „Jaa, siin on tore, aga ma igatsen Ukraina mägesid.“ Ma isegi ei tea mis see on, aga see on päris kurb. Aga sõda muidugi on rohkem kui kurb, sõda on kohutav ja traagiline ja jõle ja groteskne...
Miks üleüldse peaks midagi korraldama?
Ausalt öeldes mulle tundub, et praegu on väga kriitiline aeg ürituste korraldamiseks. Peabki neid tegema, peab natuke „suruma“ ka, et inimesed kaasa tuleksid. Mul on tunne, et koroonaaastatega on õpilaste tahe asju teha langenud. Sa satudki oma koju oma mulli, ja sa saad aru, et see on tegelikult päris mugav. Õpilaste harjumus teha asju „for the vibe“ on ära kadunud justkui. Elu palju elatavam, kui sa haarad võimalustest, isegi kui need ei ole mingi „Oi, miljon dollarit saab siit“, vaid need on miski, mis võib lihtsalt omamoodi huvitav olla – tuleme kohale ja vaatame. Aga seda justkui ei ole.
Kuidas seda muuta?
Noh, kui sina oled see tegija tüüp, võta sõbrad sappa! Kõik ei ole samad inimtüübid. Kui sa näed, et sul on sellised sõbrad, kellele see võiks meeldida, aga kes võib-olla ise ei mõtle selle peale, et veedaks peale kooli veel koolis aega või teeks selliseid asju, siis ma ei teagi. Tule koos, lähme vaatame – äkki nakatad teda ka pisikuga.
Слава Україні!