Autoritaarsuse salalikest küünistest pole puutumata jäänud ka varem demokraatia poole pürginud Euroopa riigid nagu Türgi, Poola ja Ungari. Läänemaailmas on kombeks esile tõsta meile nii enesestmõistetavaid vabadusi ja demokraatiat. Neid ollakse nõus isegi relvaga Iraaki, Liibüasse ning Afganistani eksportima, kuid pea alati sekkutakse autoritaarsete riikide sisepoliitikasse mitte moraalsest kohusetundest vaid geopoliitiliste huvide tõttu.
Demokraatiat ei ole Hongkongis tegelikult mitte kunagi olnud, olles Briti Impeeriumi viimane koloniaaljuveel, mille üleandmine Hiinale tähistas päikese loojumist impeeriumis, kus päike kunagi ei loojunud. Kuigi britid ja hiinlased jõudsid kokkuleppele (vajab mainimist, et kõnelustelaua taga polnud ühtegi hongkonglast), et Hongkongis säilib veel 50 aastat tavapärane eluviis ning sujuvalt minnakse umbmäärasel ajal üle demokraatiale. Kui vaadata sellele üleandmisele 25 aastat hiljem kriitilise pilguga otsa, tekib küsimus, kas britid ise ka uskusid, et see sama režiim, mis viis aastat pärast ühisdeklaratsiooni mõrvas Tian'anmeni väljakul oma kodanikke ning kritiseeris teravalt viimase Hongkongi kuberneri Chris Patteni püüdlusi Hongkongi demokratiseerida, on võimeline ellu viima toimivat demokraatiat ning kaitsma inimõiguseid.
Hongkongis kaks aastat tagasi toimunu on tänaseks omandanud omamoodi ilukirjandusliku iseloomu. Traagiline saaga leidis aset reaalajas – tõeline internetiajastu konflikt – ja selle kulgu kirjeldasid kümned tuhanded pildid, reportaažid ning videod. Kuid Eestist jäid hongkonglaste heitlused siiski mõnevõrra geograafiliselt kaugele ja on tänaseks langenud inimeste maailmatõlgendust sageli kostitavasse “kuskil seal” auku. Sel kevadel möödub umbes kaks aastat maailma ajaloo ühe suurima massimeeleavalduse kulminatsioonist.
Nõrdinuna tõden, et hongkonglaste meeleavaldused demokraatia nimel võiks palju sügavamalt eestlastega resoneeruda, kui me seni välja oleme näidanud. Suurriikide poolt maha parseldatud väikeriigi tulevik autoritaarse üliriigi lõugade vahel meenutab ka meil natuke rohkem kui põlvkond tagasi aset leidnud Nõukogude ikkeaega. Balti keti 30. aastapäeval tõusid hongkonglased ivolinnalikult üles mägedele, moodustades pea 50 kilomeetri pikkuse inimketi. Eesti perspektiivist oli hongkonglaste vabadusvõitlus peaaegu ebamaiselt eeposlik: harva on konflikte, kus hea ja kurja jõud niivõrd selgelt välja joonistuvad. Moraalselt laostunud vaenlane, keda vapper protagonist pidevalt üle kavaldab, kuid kes siiski kurja lõputule ressursile alla on sunnitud vanduma. Protestijad olid meie (välismaailma) jaoks inimlikud, Hiina ja kohalik valitsus aga külmad, väliselt justkui liiga rahulikud. Hongkongi tänavatel oli meeleavalduste tipus sisuliselt sõjatsoon: valitsus aga vaatas pealt, saatis uusi märulipolitseinikke ja proovis igaks juhuks metafoorseid ukselinke, et nood lukus oleks. Hongkonglased moodustasid äärmiselt efektiivse ründeüksuse ja võitsid ülekaalukalt informatsioonisõja, kuid see ei olnud piisav autoritaarse võimu kukutamiseks. Selles tõsiasjas seisnebki ehk kogu sündmuste traagika: hoolimata kõigest, jäid inimesed näotule ja opressiivsele bürokraatiale alla. Arusaam, et õilis tahe taandus Hongkongis raha ja raudse rusika ees, oli maailmale oluline meeldetuletus, et suurriigid on valmis status quo – oma võimumonopoli – säilitamise eest kõrget hinda maksma. Tagasivaates tundub, nagu oleks igasugune süsteemne muutus juba meeleavalduste esimesest päevast saati välistatud.
Hongkonglased kaotasid peagi oma meediakajastuse uuele globaalsele ohule – koroonaviirusele. Pandeemiat võib pidada tõeliseks kirstunaelaks, sest peale välismaise tähelepanu vähenemisele muutis see võimatuks suurte rahvahulkade kogunemised ja kahandas rahva võitlustahet. Valitsus nägi olude muutumises võimalust ja kinnitas pandeemiavastase võitluse nime all pika rea opresseerivaid seaduseid, mis surusid juba eos maha potentsiaalsed edasised vastuhakud. Nii lõppesid kahe aasta tagused Hongkongi meeleavaldused, sundides paljusid valitsusepoolse kättemaksu hirmus põgenema Taiwani ja teistesse ümbritsevatesse riikidesse.
光復香港 (Vabastame Hongkongi!)
時代革命 (On aeg revolutsiooniks!)
Sten Martin Kabrits 138A