Viimne kui üks neist väärib kohaseid matuseid ja tunniajast järelkõnet – midagi, mida kooli juhtkond on siiani neile keeldunud andmast. Kuigi ma ei saa täna mälestada neid kõiki, soovin siiski anda oma osa kandilise musta seemneleiva, või lihtsalt seemneleiva, nagu ta sõbrad teda kutsusid, mälestuseks.

Seemneleib elas pika ja täisväärtusliku elu. Keegi isegi ei mäleta, millal ta tuli. Ta oli alati usaldusväärselt söögivahetundides kohal, ükskõik mis. Meie kaootilistes eludes on tavaliselt vähe seesuguseid ankruid, mille külge end kinnitada. Seemneleib oli üks neist. Ükskõik, kas kontrolltöö läks hästi või halvasti, kas õpetajal oli hea tuju või mitte, Reaali Vaim helde või ei, ootas meid alati seemneleiva maitsev amps. Juba selle stabiilsuse ja pikaajalisuse pärast väärib seemneleib meie armastust ja mälestusi.

Seemneleib jääb paljudele ka meelde kui uunikum. Olgugi, et sarnaseid leibu on maailmas palju, pole ühtegi, mis on täpselt meie seemneleiva sugune. Must leib, täpselt parajalt kõrbenud, lisaväärtust andvate seemnetega. Sellest leivast said ilmselt oma päeva ainsad kiudained tuhanded Reaali Vaimu järgijad.

Meie kaasõpilased on seemneleiba mäletanud mitmeti hästi. Üks Reaali Vaimu kümnendas klassis ümbersündinud õpilane rääkis, kuidas seemneleib pani teda uskuma Reaali söökla headusesse. Teine nentis, et ta pole seda pärast oma neljandat aastat Reaalkoolis söönud, peale mida tekkis tal depressioon.

Kaasõpilased, ma küsin ühe küsimuse – milleks me veel elame? Kui oli veel seemneleib oli maailm loogiline. Ühtne. Arusaadav. Kõik, kes sööklasse jõudsid, lõpetasid seemneleiva paistes sõdimise. Patsifism kui ideoloogia oli leiva juures sama mõttetu kui tänapäeva maailma tsentrism. Kuidas maailm edasi läheb?

Kas panite tähele, et Omikroni tüvi tekkis peale seemneleiva kadumist? Kas panite tähele, et te pole seemneleiva kadumisest saati õnnelikud olnud? Te kõik mõtlesite: „Ah, kool lihtsalt läheb kiiremaks ja mul on vähem aega magada, sellepärast ma olengi masenduses.“ Ei! See on seemneleiva ja selle hanke pärast. Kallis Reaali rahvas, palun avage oma silmad!

Kurjad jõud on ammu meie kooli ümbritsenud, kadedad meie võimu pärast. Seemneleib on vaid esimene koht kus nad ründavad. Järgmisena nad lammutavad Väikese Maja, jajah. Seejärel nad ässitavad inglisekolledžlastest rotid meie vastu üles. Kõik, mis kord oli püha, nagu supireede, kontrolltöödes spikerdamine ja kodukorra eiramine, laguneb. Uhked Reaali traditsioonid nagu maas istumine hävitatakse, tuues toole juurde. Seejärel nad lasevad meil rohkem kui viis tundi öösel magada, mille järel nad lõpetavad realica õpetamise.

Kõik see kõlab peaaegu sama õudselt nagu humanitaarainete austamine või kaheteistkümnendale klassile taimetoidu jätmine.

Uurimistöö. Kui tähed ümber vahetada, saab „uim sirutöö", mis kõlab peaaegu nagu „on sisetöö“! Armsad inimesed, ma kardan, et me ei saa enam juhtkonda usaldada. Võimalik, et nad hoiavad meid enda kontrolli all sõrmuste ja muude märkidega. Sellepärast nad tahavadki põhikoolile märgi anda, et meie mõtteid juba varem kontrollima hakata. Muidugi, ma olen teinud ka isikliku uuringu, mida selle salajase loomuse pärast ei saa siin avaldada, aga ma tean, mis on inimese nimi, kes on tegelikult selle kõige taga. Ta kutsub end KRiks, Reaalkool tagurpidi! Ja mida muud tähendab KR? Keanu Reeves. Millega see käändub? Köömne kriis, koodfraas seemneleiva eemaldamise kohta. Ärgake üles, lambakesed!

Ma ei saa ületähtsustada seemneleiva tähtsust. Ja oma hinges, sügavamas südamesopis te teate, kallid koolikaaslased, et mul on õigus.

Aastavahetusel hävineb kõik, mida kalliks pidasime. Te veel oodake. Aastat 2022 Reaalkoolis ei tule iial, nagu ka seemneleiva naasmist.