Soovin vaid jagada seda rabavamat hetke, seda šokeerivat tunnet, kui pilliroogude vahelt voldib end lahti 3-meetrine putukas, õhkõrnade jalgadega ja 300 aasta pikkuse elukogemusega. Silmad pärani, nagu lapsel ta vaatab otsa ning kõnetab sind inimkeeli.


Putukas on samaaegselt naiivne, kuid meist targem: ta ei saa aru inimmaailma detailidest, aga näeb suurt pilti. Korduvalt rõhutades, et me ei pilgutaks. Mitte otseses mõttes muidugi vaid, kuidas ei tohi jääda hooletuks. Meie endi hooletus määrab ette maailma lõpu, läbi kliimasoojenemise, sõja ja nälja. Inimkonnal tuleb silmad lahti hoida, mitte poolsurnult ringi ekselda, lootes muutusele. Üksikutel inimestel on vähe jõudu, aga isegi sipelgas suudab liigikaaslastega silda ehitada. Parem näha maailma viimast päikeseloojangut, kui kinnisilmi oodata midagi, mis ei tule.  


Terve suhtluse jooksul on putukas veidi segaduses. Ta pole inimene, seetõttu on inimmaailm talle võõras. Justkui eestlane prooviks välismaalasele selgitada Vennaskonda. Vaatamata sellistele raskustele, on ta meie poolt, kuna putukale on inimkohustused nii suured imed. Kuidas inimesed elavad kui koloonia, aga kogevad vabadust, ning kannavad oma enda mõistuse koormust igapäevaselt. Hinge järjekindlus, enesehävitamine, et taassündida. Tema jaoks on see erakordne. See inimese argipäev, mida meie isegi ei pane tähele, aga mis kuskil kaugel on uskumatu. Lausa Vapustav.


“The arthropods are in silent and meaningless awe of you.  Know that we are watching - when you’re tired, when the vision spins out of control. The insects will be looking on. Rooting for you.”

— Insulindian Phasmid, “Disco Elysium The Final Cut”(2019)


Nüüd, kus käes on kevad ja veel üks sünge talv möödunud. Meenuta endale järgmisel talvel, et kusagil on üks elutark sajandite vanune putukas, kes vaatab. Olend, kes süngeimal päevil jumaldab su vastupanu ja loodab kõigest väest, et me ei pilgutaks ning lubaks temalgi veel pesitseda inimkonna seltsis.


“When you fall we will come to raise you up, bud from you, banner-like, blossom from you and carry you apart in a sky funeral. In honour of your passing.(But not me, because I am just a leaf eater.)”

— Insulindian Phasmid, “Disco Elysium The Final Cut”(2019)


Victoria Kaasik 140B