Pärast valimistulemuste kuulutamist kingitud roosiõis on juba longu tõmbama hakanud, kuid bambusevarrest võimusau ajab võidukalt juuri alla ning ootab mulda istutamist. Neil pimedatel oktoobriõhtutel, teades, et ees ootab veel pimedam aeg, sümpatiseeruvad nad kuidagi eriliselt mulle, sest ka mul on vahel tunne, et mõistus hakkab närtsima ja pikaks kiskuvatel koosolekutel tahavad juured alla kasvada, kuid koidukumas säravaid karüatiide vaadates ning hommikupudrulaua taga istet võttes sähvatab minus taas kirg tegutseda… ja teha on palju.


Selleks, et olustik ei oleks liialt muserdunud ning koolikaaslaste ilmed ei muutuks, parafraseerides üht meie pedagoogi, paar-päeva-väljas-seisnud-pannkookide-sarnaseks, teen ma endast kõik, et neil pimedusest küllastunud kuudel, millest enamuse veedame me koolis, meil ka võimalikult äge, hubane ja mõnus oleks. Olgu see kas halloweeni’il, jõuludel, G5 üritustel, Vabalaval või mõnel mujal – aga seda kõike ei suuda keegi üksinda ära teha. Seetõttu pean ma südamest tänama kõiki neid toredaid aktiivseid inimesi, kes on nii ühel kui teisel viisil meie kooliellu juba panustanud, ning innustama ka teisi osa võtma REK-i tegemistest. Jõudu meile! Ega muul viisil asjad paremaks ei lähe, kui ise midagi ette ei võta. Siia lõpetuseks veel teile, kes te olete mind usaldanud seda vastutust kandma: kui ma peaksingi liiga mugavaks muutuma, tulge ja sakutage (metafooriliselt) mind, kurtke, mida võiks veel teha ning mis võiks paremini olla.

REK-i president
Sten Martin Kabrits 138A