Ootamatul kombel algas kogu see värk kolmapäeval enne rebaste nädalat. Läbi Instagrami ning ühe kahtlase veebilehe sain vihjeid oma jumala identiteedi kohta. Üle kivide ja kändude leidsin ta päeva lõpuks ning laususin põlvili laskunult: “Mina, Rumal Rebane, Olen Valmis Saama Valgustatud. Kas Näitad Mulle Teed?” Õnneks oli õige inimene.
Üle kivide ja kändude leidsin ta päeva lõpuks ning laususin põlvili laskunult: “Mina, Rumal Rebane, Olen Valmis Saama Valgustatud. Kas Näitad Mulle Teed?” Õnneks oli õige inimene.
Pärast reedest rebaste ja jumalate kohtumist naasin koju ning kostüümi uurides kaalutlesin otsuseid, mis mind siia olid toonud. „Vahet pole,“ ütlesin endale,”Kubrick teadis, mida ta tegi.” Otsisin välja jalanõud, mida kõige tõenäolisemalt üks друг kannaks ja valmistusin eelseisvaks nädalaks.
Mitte keegi ei väärtusta poolt tundi und niivõrd palju, kui rebane, kes peab täpselt nii palju tavalisest varem koolis olema, et tantsu harjutada. Vähemalt sai näha tervet lendu oma kostüümides, mis grupiti põhinesid filmidel. Pärast seda ootas kõiki ees koolipäev, mis lõppes teatevõistlustega staadionil. Triumfeerisid aumehelikkus, loovus ja julgus.
Ärkasin vara (väga vara), tegin süüa, võtsin söögi kaasa. Jumalad olid otsustanud, et meie grupp ei tohiks oma aega raisata söökla järjekorras vaeveldes, mistõttu võtsid rebased toitu kaasa üheks korralikuks pidusöögiks. Erilise ülesandena pidin terve söökla ees ka kõne pidama, mis oli erakordselt hirmuäratav, aga õnneks kukkus normaalselt välja. Pärast järjekordset keskpärast koolipäeva toimus aulas viktoriin, kus rebased pidid tõestama oma teadmisi Reaalkooli õpilaskultuuri kohta. Meie oma grupiga jäime teiseks, aga teine olla pole õnneks halb. Koju jõudes kasutasin kõike oma loovust, et teha üks ülistav sonett oma jumalale.
Kolmapäev oli kaks ühes – maastikumäng linnas ja ajarännak aastasse 1991. Hommik oli igale grupile omamoodi, aga üks asi oli kindel: kell 7 pidi olema Toompeal, et näha lipu heiskamist. Koolitunnid olid asendunud ajarännaku tundidega ja rebaste kostüümid punkarite riietusega. Õnneks ei häirinud ajarännak rebaste nädalat ning kella nelja paiku ootas meid ees iseloomu kasvatav maastikumäng keset Vanalinna. Pärast seda läksin eeskujulikult koju ning tegin absoluutselt mitte midagi lõbusat terve õhtu.
Pärast seda läksin eeskujulikult koju ning tegin absoluutselt mitte midagi lõbusat terve õhtu.
Neljapäeva hommikul 7.15 kogunesime kõik auditooriumisse, et lubada tohutult targal loengul avada endi silmad. Kõik kümme ärkvelolijat leidsid, et see oli väga hariv ettekanne ning liikusid koos magajatega aulasse tantsima. Tundide ajal avastasin üleväsimuse võlusid ning nautisin Saaremaa sidrunivee ja Borjomi suurepäraseid maitseid. Peale erakordselt tuima koolipäeva rebaste üritusi ei olnud ning sai kohe koju minna.
Reedel keerati tantsuproovid üheteistkümne peale, sest tulemas oli flashmob Rotermanni kvartalis. Kuigi oli imelik õpetajate ees tantsida, leidsin, et oli päris lahe linnarahvale päeva huvitavamaks teha. Pärast tantsu toimus midagi pühalikku ning saan end nüüd nimetada täisväärtuslikuks Tallinna Reaalkooli gümnasistiks.
Sellega lõppes ametlikult rebaste nädal. 11/10.
Autor: Hans Robert Kannukene