Ma olen valmis mürki võtma, et ma ei ole ainus, kellel on tekkinud päikselisi kevadpäevi märgates kibelev tung hüpata oma vahest veel talvekorteris pesitsevale (patt, suur patt) jalgrattale. Hulljulgemad lugejad on ehk suisa haudunud peas plaani võtta ette katsumus asendada varahommikune bussisõit jalgrattaga. Sõltuvat kodu strateegilisest asukohast võib see olla planeeritust (kordades) keerukam ettevõtmine.
Ka mina võtsin selle katsumuse ette ja otsustasin nähtust ja kogetust teha omapoolse kokkuvõtte. Kontekstiks – elan küllaltki kaugel tuttavast klassitsistlikus stiilis rustikaalsete pilastritega liigendatud koolimajast ja näen teel nii mõndagi.
Kõige meeldivam, mis üht jalgrattal liiklejat, ees oodata võib, on minu silmis kvartalisisesed tänavad. Oi, kuidas ma armastan Nõmme asumeid! Mis viga on rahulikult kaherattalisel kulgeda, kui mõlemale poole jäävad nunnud puitmajad ühes oma värvilistest puitliipritest aedade ja värskendava mändide lõhnaga. Kui lisada siia juurde (auto)müra puudumisest tingitud linnulaulu kuuldavus ja ühtlane ning korralik asfalt, saame tõelise hobiratturite unistuse.
Kuid teadagi ei ole elu üksnes roosiline, hea ei tule kunagi halvata. Järgmisena ootasid mind ees maantee kõrvale maha joonitud rattarajad. Kui eraldada (kõigest) asfaldile tõmmatud katkendjoonega kaks täiesti erinevat liiklusvahendit (tugevalt erinev kiirus, mass ja isikukaitse…) siis on konflikti juba eos ette näha. Lisades siia juurde ka bussitaskud ja muud keerulised ristmikud, on tulemuseks eri ohtude ja probleemide smuuti, mis vahest ongi peamine põhjus, miks me Tallinnas rattureid palju ei kohta. Minu puhul on see kindlasti nõnda!
Igale probleemile on siin ilmas lahendus, iseasi, kas need alati kõige meeldivamad ja populaarsemad on. Nõnda näeme läbi mõtlemata lahendusi nagu „suur maalritöö“, millest on järel hägused ribad eriti eksootilistel kohtadel. Muidugi oli selles „projektis“ ka midagi kasulikku - (eriti) ohtlikud kohad on tähistatud mahakulunud värvi ja ähmase teekattemärgistusega. Ideaalses maailmas näeksime täielikult füüsiliste takistuste või haljastusega eraldatud mõnusalt laiu ja siledad korralikult hooldatud rattateid. Reidi tee äärsete inimeste privileeg :’(.
Suure tahtejõu korral ei ole ükski takistus ületamatu. Kõigest eelnevast hoolimata jäi seis siiski 1 : 0 Pärnu mnt kahjuks. Nüüd kiirelt TIK-i eest läbi ja kiirelt Reaali rattaparklasse. Vägagi meeldiv oli hulga tõukerataste vahel kohata ka mõnd jalgratast!
Ühesõnaga, kuhu ma selle heietamisega tahtsin jõuda, on see, et praegune kergliiklemistaristu Tallinnas on allapoole arvestust ja ei ole kindlasti läbi mõeldud. Palun ärme lepi ebakvaliteetsega ja nõuame üheskoos kõrgemaid standardeid!
Tobias Palm 139B