Tunneme oma vanemate ja vanavanavanemate põlvkonna nimesid ja tüüpe, aga millised olid meievanuste vanavanemad sada aastat tagasi ja siis veel sada aastat varem? Mis tüüp see Kalevipoeg ikkagi siis oli – kas lolliks treeninud jõmm või südamlikkuse, ilu ja headuse kehastus? Miks paljud 20. sajandi meeskunstnikud kujutasid end enne teist maailmasõda rõhutatult naiselikuna ja miks nende kaasaegsed naissoost kunstnikud rõhutasid oma mehelikke omadusi? Kuidas eri sugudest inimesed omavahel läbi said 18. ja 19. sajandil, aga 20. sajandi esimeses pooles võrreldes praegusega?
Neile küsimustele on eriti mõnus mõelda Kumu uusimal püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“. Kuigi ka keskajal, renessansi ja baroki ajal elas Revalis hulk andekaid meistreid nagu Michel Sittow (1469–1525), Arent Passer (1560–1637) ja Christian Ackermann (1670–1710), kelle looming on oluline osa Tallinna identiteedist, siis kunst, mida peetakse Eesti kultuuri alustalaks, hakkas mõisate, talude ja suurlinnade vahet seerivate kunstnike loominguna järjepidevalt arenema just 18. sajandil. Eestile omasest rahvaste ja keelte mitmekesisusest 18. sajandist 20. sajandi esimese pooleni räägib Kumu näituse avavideo, kus Eesti kunsti uurijad räägivad eesti, vene, saksa ja inglise keeles erinevatest ajaloo aspektidest ja etappidest. Alles seda kõike vaadanuna tasub edasi minna kipskujude ja loodusvaadete poole. Paljud maalid näitusel nn vanadest eestlastest tekitavad kimbatust: kas need pildid on naeruvääristavad või austust avaldavad või mõlemat korraga ja mis toimub pildimaailmas raamist väljas? 18. ja 19. sajandi osa kulmineerub hiiglasliku portreeseinaga, mille taga on väljapanek kunstnike isikuarhiividest kogutud kohati päris vallatute esemetega.
Sajandivahetus ja 20. sajandi algus võtavad näitusel sisse ülikiire hoo: vahelduvad sõjad, haigused, tööstusrevolutsiooni avastused, ekstaas ja deliirium, autoritaarne rahvuskonservatiivsus ja jõuline inimlikkuse kõigi vormide armastamine. 20. sajandi alguse kunstnikud teadsid, et nad ei pruugi ajada kõige realistlikumat joont, mõni kompositsioon on päris kohmakas ning akti kujutist ei sublimeerinud vist ükski eesti kunstnik päriselt kandvaks kujundiks, nagu seda on näiteks Sandro Botticelli või Angelica Kauffmani voorused. Siinsed kunstnikud lustisid värvidega ja otsisid oma kohta nii võimsalt, et piltide vaatamine ajab mõnusalt kihelema, tahaks isegi nagu midagi otsima hakata, need on uudishimu ja rännukihk, mis sügelevad.
Püsinäitust kodulinna muuseumis võib võtta nagu kohtumispaika, kuhu minnes trehvab alati vanade sõpradega, aga saab tutvuda ka uutega. „Identiteedimaastikud“ on juba aasta avatud ja vähemalt neli kuni kümme aastat kestab näitus Kumus veel. Aastate jooksul vahetatakse seal pilte välja ja vahelduvad lühinäitused, mis avavad üha uusi tahke selles perioodis. Möödunud aastal peeti „Erinevuse esteetika“ näituse vastukajas maha debatt rassistlikust sõnavarast – ühed leidsid, et viimane aeg on n-sõna kasutamine lõpetada, teised peavad õigust kasutada n-sõna oma identiteeti määravaks osaks, milleta tükk kukub küljest. Praegu on püsinäituse ajutiste näituste projektiruumis 20. sajandi alguses Pärnus elanud baltisaksa kunstnik Erna Kreischmanni näitus, kelle maalide maailm mõjub korraga võluvalt stiilselt ning on võrreldes sama perioodi eestlaste kunstiga justkui ajast maas. Nii et tasub käia seal püsinäitusel nüüd, siis jälle lemmikpiltidele suvel või sügisel pilk heita ja siis aasta pärast ja siis paari aasta pärast uuesti ja jälgida, mis rohkem kõnetab ja mis aja jooksul muutub igavast hoopis põnevaks. Näitus on alati uus kui käia üksi ja sõbraga, kallimaga, kolleegiga, õvega, välismaalasega, võõrastega.
Rebeka Põldsam 123C