Vaid mõned sajandid tagasi oli naiste riietus rangelt reglementeeritud, reeglite paikapanijateks olid mehed. Naistemood käis kaasas sellega, milline kujutus naisest kui objektist mehele tol ajal meeldis: 19. Sajandil rõhutati nt korsettidega naiste pihtasid, üldine riietusstiil oli samuti suunatud naiste kehakumeruste rõhutamisele. Kuni 19. sajandi lõpuni ei võinud naised pükse kanda, ilmselt oli see liialt mehelik. Tänapäeval on sellised reeglid ning piirangud mõeldamatud: naised kannavad seda, mida soovivad. Siiski ei ole patriarhaalses maailmas ootused naistemoele täielikult kadunud.
Kui I ja II laine feministid (vastavalt 19.sajand ja 20. sajand) tegelesid naistemoe “naiselikkuse” vastandamisele traditsioonilise arusaamaga naiselikkusest, on III laine e 21.sajandi feministide suunitlus juurutada ühiskonnas ideed, et iga inimene võib kanda, mida hing ihaldab, soolisest identiteedist hoolimata. Aga mida see tähendab?
- Ilu kui kontseptsiooni lammutamine
Ajalooliselt on olnud oluline, et naine oleks „ilus“. Ilus olemine on tähendanud mingite kriteeriumite järgimist, milleks on enamasti olnud õrnust ning lapselikkust rõhutavad aspektid. Need eeldused naiste väljanägemisele on, nagu eelnevalt mainitud, enamuses meeste poolt paika pandud. Tänapäeval on aga igaühel võimalus ilu enese jaoks ümber defineerida, üha rohkem oleme kaotamas dogmat nimega „ilus/kole“. Samuti läheb see kokku üldise III laine feminismi põhimõttega, et igaüks võib elada nii, nagu soovib.
2. Soostereotüüpide kaotamine
Alateadlikult manab suur osa inimesi naistemoest rääkides silme ette kleidid või seelikud, võimalik, et need on heledavärvilised või mõne kelmika mustriga. Meestemoest rääkides on kujutlus enamasti aga rangest ülikonnast, neutraalsetest värvidest ning n-ö „professionaalest“ riietusest. Lisaks on soolise eneseväljendusega seotud kindlad värvitoonid: punakad-roosakad naistele, sinakad-tumedamad meestele. Julgen arvata, et selline riiete kategoriseerimine on küllaltki absurdne, sest riide näol on tegemist vaid lihtsa kangatükiga, millega ei peaks olema seotud sooline stereotüüp. Mul on hea meel, et aina enam hakatakse neid traditsioonilisi riietusnorme minetama, on tore, et ka end meestena identifitseerivad inimesed julgevad kanda varasemalt justkui naiselikuks sildistatud riideesemeid ning vastupidi.
3. Riietuse lahtisidumine professionaalsusest
Paraku kangastub meie praeguses ühiskonnas mõne firmajuhi või kõrgel kohal töötava ametniku ettekujutamisel ette inimene, kes kannab ranget, tihti neutraalsetes värvides ülikonda. Kuigi isegi kõige tagurlikumad hakkavad vaikselt aru saama, et tippastmejuhid ei ole vaid mehed, on n-ö „mehelik“ riietusstiil säilinud professionaalse stiili stereotüübina. Selline süsteem on aga kasulik vaid meestele ning kahjulik naistele. Miks? Eelnevas punktis mainitud moemaailmas esinevate soostereotüüpide kohaselt on justkui kõik klassikalised meesteriided professionaalsed, naisteriideid oma tihti värviliste mustritega on aga levinud arvamuse kohaselt üsna ebaprofessionaalsed. Kuigi inimese intelligentsil ning riietusel ei ole omavahelist seost, on sellise ühiskondliku (tihti alateadliku) arusaama poolest meestel juba eos parem võimalus läbi lüüa, sest by default on meestemood seostatud professionaalsuse ning edukusega.
Kui tundub, et see punkt on justkui õhust võetud või ei kõneta, tasub jälgida meedias naispoliitikute kohta levivaid uudiseid. Naiste riietus ning moevalikud võetakse tihti täpse ning üsna kriitilise vaatluse alla, kuid keegi ei kujutaks ette, et sellist asja tehtaks meessõdurite riietevaliku korral. Seega on eos oma riietusvalikuga halvemasse olukorda pandud naised ühiskondlikus pildis veelgi kehvemas olukorras.
Kuigi võib tunduda, et mood ja feminism ei ole üksteisega tihedalt seotud, hõlmab riietuse valik meie ühiskonnast nii suurt osa, et seda seost on raske ületähtsustada. Teadlik moestereotüüpide kaotamine on oluline võrdsema ning tolerantsema ühiskonna loomisel.