Keel on loodud meestekeskse ühiskonna jaoks (fakt, kui tihti on sõna mees ja inimene sünonüümid), see asümmeetria tuleb eriti hästi välja just piltlikes väljendites ning kasutatavate omadussõnade erinevuses vastavalt sellest, kas räägitakse meestest või naistest. Eesti keele grammatilise soo puudumise pärast võiksime eeldada, et eesti keeles ei ole lingvistilise seksismi probleem niivõrd suur, küll aga näitab igapäevane keelekasutus meile vastupidist.
Sõnavara peegeldab soostereotüüpe, tulles eriti teravalt esile rääkides ametikohtadest. Oleme harjunud ütlema koristajatädi või köögitüdruk (kui tihti oled kuulnud kedagi ütlemas „koristajaonu“? Ilmselt mitte kunagi). Sellise keelekasutuse kohaselt järgime stereotüüpi, kus mees ei võiks olla köögis või koristada, sest need ei ole “meestetööd”. Tihti defineeritakse naist läbi tema mehe ameti. Kasutame väljendeid “presidendiproua” või “ministriproua” rääkides presidendi või ministri naisest, viidates sellele, et ei ole oluline, kes see naine ise on, vaid see, kes on tema mees. Kui aga vaadata nt väljendit „presidendihärra“, mõtleme kohe (ilmselgelt) meespresidendile, keda kutsume austavalt härraks. Kindlasti mitte sellele, et tegu võiks olla praeguse (nais- või mees-)presidendi abikaasaga. Lisaks lisame ametinimedest rääkides naistele mõeldes tavaliselt mõne sufiksi. Kuuldes sõna “laulja”, mõtleme tavaliselt mehele, sest naislaulja jaoks on olemas sõna “lauljanna”. See võrdsustab mehed vaikimisi inimese definitsiooniga, mis toetab mõtet, et keel on disainitud meestekesksele maailmale. Seega peegeldub läbi keele naiste väärtusetum positsioon ühiskonnad.
Otsides EKSS-ist või sünonüümisõnastikust sõnu „mees“ ja „naine“, on vasted drastiliselt (ning kurvakstegevalt) erinevad. Enamik naistega seotud sünonüüme on selgelt seksistlikud ning naisi alandavad. Seega leiab riiklikust sõnaraamatust väljendeid nagu „lopsakas naine“, „kandja naine“, „auguga liha“, „tulehark“. Mitte ükski neist väljendidest ei ole positiivse konnotatsiooniga. Nende alusel on naiste juures oluline nende välimus, see, kui paljudega (meestega) naine magab ning see, kuidas naised teevad oma emotsionaalsusega meeste elu raskeks. Meeste kohta tulevad väljendid, nagu nt „kangem pool“, „tugevam pool“, „tõeline mees“ on see-eest aga mehi ülistavad ning pigem positiivsed. Mõelda, et need väljendid ei ole mitte lihtsalt meie igapäevases keelekasutuses, vaid riiklikutes andmebaasides…
Eriti tülgastav on neist väljenditest „auguga liha“, mis on väga otseselt vägistamiskultuuri sõnavara. Selline sõna normaliseerib naise nägemist kui mehele seksuaalset rahuldust pakkuva suguelundi omajana, minetades kogu muu väärtuse selle kõrval.
Eraldi lõiku väärivad veel üleüldiselt kasutatavad väljendid, mille peale me tavapäraselt liialt ei mõtle. Tihti küsitakse paaridelt, et kelle jalas on suhtes püksid. Ühiskonnas hakati naiste pükstekandmist laiemalt aktsepteerima alles pärast teist maailmasõda, seega mõeldakse selle väljendi all seda, kes on suhte „suhte mees“, „tugevam pool“. Peale selle, et tegu on ebavajaliku küsimusega, viitab see otseselt stereotüüpsele nõrgale naisele ning tugevale mehele.
Nõrgale ja arale mehele öeldakse tihti „kasvata endale munad“, samaaegselt kasutatakse kellegi pelgliku ning tagasihoidliku iseloomustamiseks sõna „pussy“. Seega „munade omamine“ ehk bioloogiselt mees olemine on võrdsustatud julguse, teotahtega, bioloogilselt naine olemine aga kõige vastanduvaga. Isiklikuks lemmikuks pean väljendit „see on mehetegu“. Selle väljendi positiivse kuvandi alusel on iga mehe poolt tehtud asi kahtlemata hea/õige/suurepärane. Kusjuures, sellist väljendit naiste kohta ei leidu…
Oleme harjunud, et kasutades sõnu „lits“ ja „hoor“, et arvustada kellegi seksuaalkäitumist, mõtleme eranditult naistele. Kuigi need sõnad ei ole loodud eksklusiivselt naiste jaoks, on meie ühiskond need naistele justkui omistanud, viidates sellele, et meeste seksuaalkäitmuist ei ole vaja kritiseerida, naiste oma aga küll.
Isegi kõige ignorantsema keelekasutaja peas peaks nüüd ja kohe ja praegu lööma tuluke põlema arusaamaga, et kõik ei ole tegelikult päris korras. Ühiskonnas levinud soostereotüübid ning keeleliselt seksistlikud väljendid loovad nõiaringi, mille mõlemad osad justkui toidavad teineteist. Ühiskondliku seksismi väljajuurimine on raske, kuid keelest alustades saame kõik oma panuse anda. Mõtestatud keelekasutust!