kevade hõngus ma kustutan tule
ja avan akna, et õue hääli kuuleks
ma valgun maha ses maitses
mis kevad poetab mind loits’des
kuis tähed jõena tuules voolavad
ja uued maailmad maast välja kooruvad
et karjuda üle selle ilu: see olen mina!
ma olen elus ja siin kui õitsen ka viimasena
ja ma tunnen ja hingan ja õhkan
enne kui vajun tühjusse, enne kui vihkan
ma olen olemas enne kui lõppen
ja vajun lumbusse ühes õhkes
-Egle Tormis
Mul on külm
Ta lubas ju soojust
Ta lubas ju valgust
Aitab küll
Sellest õiteta pajust
Mis ootab uut algust
Pole minu süü
Et ta kirg ära kadus
Ta ootab meid kodus
Karge vihm
Tundub kui lunastus
Maitseb kui andestus
Lahkume siit
Kevadele andestada
On lihtne
-KR
päike särab
käes on kevad
enne suve jäänud vaid veel
viimane arvestustenädal
-Mari
kui päike vaikib ja silmast sajab vihma
enam rääkida ei jaksa, mõeldagi on hilja
mu tee on ära jahtunud ja liiga kaua tõmmand
ning see killer brew on minu elu võrrand
väljas sädistavad puusalt
kevad-sügisesed muusad
hääle järgi hästi tuusad
viskan kapinurka suusad
siis tilgatumaks pigistan tõrvased mõtted
räägin paberiga selgeks vaimuvälked
ja läbi männivõra, särab kuu
mis eal pole olnud nii külm kui praegu
-Mats Mustamäelt