Emakeelepäeval avaldame keelele, mida kõneleme, sügavamat armastust. Märkame igapäevases suhtluses lausete sisse ja vahele kaduvaid keelelisi kiikse ning tähistame võimalust rääkida vabal maal oma keelt, millele langeb sel aastal eriliselt suur rõhk.
Eestlasted armastavad südame vaevamist: teadupärast oleme me ainus rahvas, kes lapsi „muretseb“ mitte lihtsalt ei saa. Muret tuntakse ka keele jätkusuutlikkuse pärast, kuna natuke üle miljoni kõnelejaga keel ei ole rahvusvahelises kontekstis kõige laialdasemat kasutust leidev. Ühele väiksele rahvale on oma keelt kõneleva isiku kohtamine teisel pool maakera tunduvalt olulisem, kui inglise, mandariini või hispaania keelt kõnelevale inimesele. Keelel on ka suur roll rahvuskultuuri säilimises ja edasi kandumises – mõistes raamatus „Tõde ja õigus“ kirjutatut, mõistame ka esiisade kannatusi ja rõõme, mis teeb 21. sajandi luksuste hindamise tunduvalt kergemaks.
Peamiseks murekohaks peetakse inglise keele pealetungi nii suulises kõnes kui tänavapildis, tarbitavas meedias ning tippklassi muretseja muretseb ka seaduslikul tasemel inglise keele riigikeeleks muutumise üle. Murelapsed on enamjaolt noored, kes kipuvad eelistama välismaist meediat eestikeelsele ning kasutama vanemate inimeste meelehärmiks suulises kõnes ohtralt fraase nagu „ou mai gaad“, „sorri“, „tänks“ ning võivad eestikeelse kõne vahele häirimatult paar ingliskeelset lauset lükkida. Vaistuvastaselt on selline kõnemaneer hoopis märk tervislikust, elavast keelest, mis suudab üleilmastumisega kaasas käia ning suurte lingua franca’de kõrval iseseisvalt ellu jääda.
Keele uurimisega laiemalt tegeleva teadusharu nimi on lingvistika, mille allharud uurivad pea kõike: keele füsioloogiast mitmekeelsete laste eluoluni. Paljut keelega seonduvat on raske lahenduvasse matemaatilisse tehtesse asetada või üldse numbriteks muuta, kuna palju sõltub uuritava keeleobjekti rassilise, rahvusliku ning ühiskondliku tausta spetsiifilisest kokkumängust. Kontakte erinevate keelte vahel hakati põhjalikumalt uurima 20. sajandi keskpaigas ning praeguseks on välja kujunenud paar olulisemat mudelit nagu Lars Johansoni koodikopeerimise mudel, mille abil uurisin ka ise uurimistöö raames Reaalpihis leiduvat ingliskeelset sisu. Mudel liigitab tekstis esinevad võõrkeelse algega terminid kategooriatesse selle põhjal, kui suur osa teisest keelest üle võetud on, ning sellega saab uurida põhimõtteliselt kõike, alustades Maria Rannavälja Youtube’i sisust ning lõpetades oma sõprade privaatsõnumitega.
Viimase 15 aasta uurimistulemused on püsinud (igavalt) stabiilsed: võõrkeelse sisu osakaal on marginaalselt väike (umbes 3% kogu tekstist) ning enamjaolt kasutatakse ingliskeelseid sõnu (ja lauseid) väljendamaks mõisteid ja fenomene, mida on eesti keeles sama lühidalt raske või võimatu edasi anda. Inglise keelt kasutatakse ka nalja viskamiseks või omamoodi kirjavahemärgina ning seda teadlikult. Arvestades viimase 15 aasta sisse mahtunud ingliskeelse massimeedia kättesaadavuse massiivset suurenemist, annavad kõikide selliste uuringute tulemused vaid põhjust rõõmustamiseks: eesti keel on hinnas ning seda kasutatakse oskuslikult. Võõrkeelse sisuga enda rikastamine saab omakeelset maailma vaid täiendada: eesti keel muutub südames kodusemaks ning kõik, mis teises keeles huvitav ning vajalik on, leiab kiiresti ka eestikeelse vaste. Abiks on ka sõnakorjed nagu Sõnaus, mis juhivad tähelepanu puuduvale ning leiavad ühisloomena kiirelt vastuse: sõnad nagu taristu, kärgpere ning kohuke on meie kõnepruugis nii juurdunud, et ei tuleks pähegi mõelda, et need on viimase 50 aasta jooksul „välja mõeldud“ (tegelikult on kõik sõnad välja mõeldud).
Mäng teeb olemisest elamise. Mängida saab kõigega ning eriti soovituslik on mängida keelega, mida räägime. Hoides eesti keelt hoolikalt lukustatud kõlbluse reeglite kastis, võtame me sellelt hapniku ning keel närbub. Selle vältimiseks on oluline jätkata katsetamist ning lasta keelel alluda meie reeglitele, mitte meil keele omadele. Keel muutub, kui muutuvad inimesed, ning sel emakeelepäeval tervitame seda avasüli.