„Mephisto“ / István Szabó, Péter Dobai (kaasstsenarist) / Ungari / 1981
Mõlema teose keskmes on valiku raskustes inimene ja olukorrad, mis näitavad, kui ahvatlev on kaasa minna järjest äärmulikumaks muutuva süsteemiga. Filmis Klaus Maria Brandaueri kujutatud Hendrik Höfgen on palju peenem, mitte vähem edev, aga siiski kuidagi ennemini osav libekeel kui räuskav kõiketeadja. Esmalt tunduski Juhan Ulfsaki mängitud Höfgen isegi liiga räme. Lavastuse edenedes aga hakkas ka see tõlgendus meeldima, sest Höfgeni nii iseenesest mõistetava enesekeskse eneseimetleja kvintessentsi suutis ta anda edasi võrdväärselt. Eriti tuli see minu jaoks välja, kui ta üleolevalt-karjuvalt naeruvääristas varasema natsi Otto Ulrichi pöördumist Hitleri režiimi vastu. Mõlemad näitlejad kujutasid Höfgeni eristuval moel ilmekalt edevuse ja eksentrilisuse ja harvade järelemõtlemise hetkede hektilise sasipuntrana.
Jätkates tegelastega, Juliette Martens, Höfgeni nõudlik tantsuõpetaja, oli teatris mängitud kergelt liiga kurjaks ja nähvakaks, võrreldes filmiga, kus elavat temperamenti kaotamata oli suudetud kujutada teda nüansirikkamalt. Siinkohal tundus mulle filmi lähenemine parem, sest teatri lihtsustus tekitas vaadates ebamugavust, ei tundunud loomulik.
Kahte teost eristas veel tempo, mis filmis oli pigem pikaldane ja rahulik. Lavastusel aga vastandlikult hoogu täis, mis hoidis vähemalt minu tähelepanu terve aeg ärksana, nii et etendus kordagi venima ei hakanud. Ka rütmitunnetus ja sidusus olid mõlemas tasemel, ka tõsiduse-humoorikuse või rahvarohkuse-intiimsuse või pidulikkuse-lõbususe või elavuse-tagasihoidlikkuse poolest erinevad pildid vaheldusid kenasti ja voolasid väga sujuvalt ühest teise. Filmis oli üks hästi valitud ühendavaid liine Hendrik Höfgeni näitlejastaatuse rõhutamine läbi erinavate varjundite, mis oli ka alus filmi võimsaks lõpulöögiks. Lõpu süngust anti seal edasi lavastuse pöörase pidustuse asemel hiiglasliku pisendava kolosseumiga. Just ka ruumikasutus oli nii ühes kui teises oskuslik, filmi puhul viimase stseeni tohutuses, ja lavastuses oi kui hästi toimis kindrali kõne viimaselt rõdult üle terve saali, üle terve maailma.
Teateril oli aga võib-olla kergelt vabam tõlgendus, näiteks töötas minu arust tõesti hästi poistekoori kasutamine peale Hitlerjugend’ina ka mitmetes teistes stseenides tooni andva elemendina, näiteks siis, kui Hendrik pihtis oma tulevasele abikaasale oma lastekoori traagikat. Ehk oligi see peamine, mis neid kahte Klaus Manni tõlgendust eristas; lavastus eksperimentaalsema ning film laiapindsema ja nüansirikkama lähenemisega. Kõikse kokku võttes, oli tegu heade stseenide, hea kompoti, hea muusika ja pildiga, aga kuidas tahaks osata saksa keelt…