Järgnevates lõigukestes uurime autoreid ja nende teoseid lähemalt – oma panuse on andnud ka 123. lennu vilistlane ja kultuuritegelane Rebeka Põldsam, uurides Kumu näitust „Idetiteedimaastikud“. Esmalt aga langeb rambivalgus neljale kunstimaailmasse pärandi jätnud reaalikale.
Olev Mikiveri iseloomustab hoogsus ja vormide mäslemine – kunstis peegeldub tema muutusterohke eraelu. Reaalkooli lõpetas ta aastal 1940 ja katsetas juba siis illustreerimise ja linoollõikega. Sõja eest põgenenud, taas sõja rüppe langenud ja seejärel pärast laevaõnnetust Stockholmi jõudnud, töötas ta filmiateljees dekoratsioonimaalijana. Pidev voolavus, kontrast ja ebakindlus kajastub Mikiverile iseloomulikus sürrealismi-abstraktsionismi sulamis, millesse kunstnik segas parajal hulgal võrratut fantaasiat. Oma seikluste juures jõudis ta jätta hulga muljeid eesti kunstimaailma tipptegijatesse, näiteks Ilmar Laaban on tema loomingut kirjeldanud sõnadega: „muretult sõrmitseb ta looduse pärlikeel, keerab väikese pehme nõksatusega uue mustri kaleidoskoobile, kus unistused, taju ja mälestused moodustavad värvikireva mustri“.
Günther Reindorff oli graafik, kelle haardeulatusse jäi peale eraldiseisvate tööde ka hulganisti tarbekunsti – postmargid, sõjaväesümbolid, diplomid ja kupüürid. Reindorffi kunst küpses tolleaegste art déco ja juugendstiili mõjutustes. Tallinna Reaalkoolist lahkus ta 1905. aastal ja suundus tolleaegse kombe kohaselt otse Peterburi. Lisaks tegeles ta (justkui kaasaegset Reaalkooli direktorit matkides) ka liblikate kogumisega.
Enn Põldroos on Eesti kunstnik ja kirjanik. Ta lõpetas Tallinna Reaalkooli 1952. aastal ning jätkas õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Vaadates Põldroosi kunsti, on žanriliselt tegu põhiliselt sürrealismiga. „Puges läbi“ (2011) on hiljutisem teos kunstniku pikas karjääris. Näeme maalil meest, keskaegses häbipingis. Tema silmad on teravad ja täis viha, justkui lubades kättemaksu. Töö looks justkui pildi mehest, kes on võidelnud elu eest, et jõuda mingisse punkti, kus ta mõistis, et sellel kõigel polnud mõtet. Nüüd on ta naerualune, pilkamiseks ka kõige labasemale hingele.
Kristiina Kaasik on Eesti maalikunstnik, kes lõpetas Reaalkooli, tol ajal Tallinna 2. Keskkooli 1961. aastal, kust edasi suundus kunstnik Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti. Kaasiku tööd on kokku põimitud rikkalike värvide ja tugevate kontrastidega, kus selged jooned ja valjud piirid loovad igale maalile jõulise, kuid samaaegselt malbe tunde. „Lõhkenud puukoor“ on 1981. aasta teos, mis kujutab pehmet pruuni puud keskelt lahti puhkenuna, paljastamas valget säsi. Puukoore piiridelt immitseb veripunast vedelikku, mis muudab pildi võrdlemisi morbiidseks ning jätab mulje, et puu on nüri noaga lahti lõigatud ning piinlema jäetud. Seda õrna valget ja robustset punast raamib tumeroheline mets, jättes oma sügavas rahus vaevleva puu veel enam üksi, kui ta muidu olnuks.
See lõpetab juubelinumbri kunstinurga, kus uurisime Tallinna Reaalkoolist võrsunud kunstnikke ja nende töid.